Alors, jätkame, ja Genfi konventsioonist, sest see on lihtsam. Nagu ehk teate, asub Genfis ÜRO igasuguseid esindusi ja minul on selline tunne, et uus konventsioon ütleb, et igal hetkel peab tänaval näha olema vähemalt kaht iga liikmesriigi kodanikku. Kui on suurem riik, võib ka rohkem olla. Vee lõhna tundvate kaamelite järjekindlusega liikusime nii Genfis kui Morges'is kiiresti järvekaldale ja vahtisime inimesi, olles nii ere näide kairos-turismist. (Tõsi, Genfis vaatasime ka maanduvaid lennukeid, kui pimedaks läks. Väga tore oli, nagu mingi vana kooli arvutimäng - värvilised täpid liiguvad tumedal taustal, õnneks üks täpp teisele kunagi järele ei jõudnud. No ja seda igatsust poola torumehe järele vaatasime ka, mida vist sümboliseerib Jet d' eau keset järve, aga lennukite vahtimisega ei pannud tähelegi, millal ta kohale jõudis ja vee kinni keeras.) Alguses ma arvasin, et esindus käib kuidagi ENE tabeli "Maailma rassid" järgi, aga inuitte ja maoorisid ei paistnud, järelikult oli arvestus riigipõhine. Jälgisime ka kebabipoes islaminoorte arglikku flirti - lauatäis rätistatud tüdrukuid heitis üle kokakoolapudelite väljakutsuvaid pilke letitaguste poiste poole ja julgemad pildusid ka juba lauseid "What about those fries then?" (olid jah ingliskeelsed).
Jah, aga ikkagi "What about this kairos-thingie?". Novat, ürituse esimene ettekanne teemal "Nothing is real: in search of the Hermes archetype" oli minu lemmikult. Sürrealistide, navaho müütide triksteri koioti, alateadvuse ja biitlite "Strawberry Fieldiga" jooksutati kohalviibinud enamasti äritaustaga prantslastel juhe nii kiiresti kokku, et ma ise poleks paremini osanud. Meistrit töötamas näha oli tõeline rõõm. Aga kairose ja kronose kohta tõi David ronginäite, kuidas kronose sunnil läbi elu kihutavad inimesed on süvenenud oma arvutitesse ja ajakirjadesse ega pane tähele, mis akna taga toimub. Aga kui rong mingil põhjusel peatub, tulevad inimesed välja, nuusutavad rohtu, näevad putukaid ja saavad neilt hammustada vms. Samas on kairos-hetked vajalikud, sest siis on juhusel võimalus tegutseda. Ajakangas (III välde) on rebend, millest saab läbi teistesse võimalustesse või muud sellist. Mina isiklikult olen kairos-turistina sündinud, sest aelen igal võimalikul juhul niisama ümber ega kiirusta kuhugi. See selleks. Ja see ka selleks, et juhuslikult oli meie selle aasta suurvorm "Carmina Burana", kus räägitakse õnnest, juhusest etc.
Aga triksteri teema oli huvitaval kombel ka väga põhjalikult üleval (jah, ma juba võtsin Hasso Krulli käsitluse raamatukogust) ja ma kahtlustan, et David on selle rolli endale ise võtnud, sest ta kaaperdas ka ülejäänud ettekanded ja esitas autoriteetsel analüütikuhäälel lõplikke tõdesid, rääkides vastu oma põhiväitele, et nothing is real ja there is no spoon. No kõik ikka selleks, et kreatiivset kaost tekitada.
Aga tal oli triksterluses võistleja. Ja mis kõige veidram, samuti psühhoanalüütik. Ma olin tükk aega veendunud, et tegu oli tegelikult näitlejaga, aga guugeldamine näitas, et sellenimeline mees on tõesti olemas ja Pariisi 7. ülikoolis kraadi kaitsnud. Niisiis, James, international man of mystery. Vaatamata eesnimele oli Žaamesel õnnestunud suur osa Prantsuse haridussüsteemist läbida sõnagi inglise keelt omandamata. Või ta siis teeskles tõesti väga hästi. Niisiis hakati vaikselt, kuid kindlalt kõike ingliskeelset prantsuse keelde tõlkima. Paari päeva pärast oli olukord vastupidine, ainult et mitte kõik prantsuskeelne ei saanud i-keelseks. (Vahepeal oli tõlkija juba sellises segaduses, et tõlkis prantsuse keelt prantsuse keelde.) Ž ise oli väga stiilne mees, kui vene uusrikaste väljanägemist stiiliks nimetada. Kaks esimest päeva ei lahkunud ta läikivast helepruunist ülikonnast ka mitte palaval jalutuskäigul mesilaste ja viljapuude juurde. Ž juuksed olid alustanud teekonda maa suunas ja teinud väikse peatuse sellel rinnakuosal, mis alati lahtise triiksärgi kaelusest välja paistis. Seal oli ka jämeda kuldketi otsas medaljon, minu arust sodiaagimärgiga, aga ma ei heitnud sinna dekolteesse niiväga sügavaid pilke. Kui üritused mõnevõrra enam looduspõhiseks muutusid, kadus ka ülikond, mitte aga pruunid pika ninaga samsskingad. Ž esinemise tipphetk saabus kunstitunni järel, kui igaüks pidi oma valminud pilti näitama ja seletama. Pildil oli üsna ühemõtteliselt kujutatud looma tagumik, mida kunsti juhendaja ekslikult sea omaks pidas, sest olgem ausad, värv oli roosa. Ž seletuste käigus hakkasid esimesed prantslased naerust lämbuma - o-la-la, la derriere d'une vache, tres jolie. Mittefrankofoonne minoriteet vaatas kivistunud näoga, küsides endalt ja üksteiselt, kus nali on. Noh, ega olndki. Seletus oli, et pärast missat oli sügavais, samas ülevais mõtteis Ž alustanud tagasiteed orus asuvast kloostrist mäeveerule. Ja kui tema oma pilgu lõpuks tõstis, vaatas talle vastu teadagi mis. Nii sai alguse obsessioon. Igal võimalikul juhul tahtis Ž nüüd ka mõne lehma nägu näha ja pildile saada. Sealjuures hakkasid kronose ja kairose liinid jälle segunema, sest autosõidul külakohast teise sundis ta sobivat modelli nähes autojuhti peatuma, et hetke tabada, aga ikka ebaõnnestunult. Nii valas Ž frustratsiooni välja värvides. Ahh. Diip.
Järgmises osas the zen of fondue-making ja mida ütleb auto omaniku kohta.