Kui vanaks peab inimene elama, et ta julgeks vanematele öelda, et kahju küll, ja ma saan aru, et see teeb teid kurvaks, aga MA EI TAHA ENAM MAALE TULLA? Ma ei sallinud seda kohta first time around, kui ma seal pidevalt elasin vanuses 1-6 ja liiga paljud suved pärast seda, kui ema pääses pühapäeval õhtuse bussiga linna töönädalale vastu ja mina roomasin viljapõllus ja esitasin endale stseeni "Ema, ema, miks sa mind maha jätsid?", pärast tegin endale suhkruga leiba. Ma arvan, et see mu ainevahetuse ära rikkuski. Igatahes, laupäeval andsin järele ja käisin ära. Ikka sama jama, soise sisemaa kleepuv kuumus, putukad igal pool, kaasa arvatud kaevus. Koolimaja asemel, kus ma esimesed eluaastad veetsin, oli võpsik. Tee peal tuli vastu onupoeg, kelle kohta möödunud aastal liikusid kahtlused, et ta on surnud, vangis või Saksamaal (issand, no nagu II maailmasõda käiks veel). Onutütretütar (7 aastat) oli puhtast igavusest omandanud inglise keele keskvõrde, vähemalt sõnast short, teatades kummardavale tädile "You are shorter than me right now". Kui talle al-Jazeerat näidata, kas ta siis hakkab araabiat patrama, ainult et keegi ei saa aru? Mul näiteks ei olnud lapsepõlves telekat ja nüüd ma pean vanas eas ise näpuga prantsuse grammatikas järge ajama, missugust minevikku kasutatakse siis, kui sündmus juhtus millalgi hüpoteetilises määramata ajas ja piilupart võis, aga võis ka mitte olla rongijuht, aga kuna ise ei näinud, võiksime evidentsiaalsuse edasiandmiseks kasutada ... subjonctif'i? Järgneb sujuv üleminek: käisin doktoritöö kaitsmisel, kus sellest e..asjast räägiti. Oli tore, kuidas bulgaarlane ja soomlane vestlesid eesti keeles teadusest. See on võimalik, uskuge või mitte. Mitte nii sujuv e-põhine üleminek: hommikuse koosoleku nali oli "Ei tea, kesned e-migrandid küll siis on", aga ma tahaks nüüd lõpuks ka e-vangeeliumi ehk häid uudiseid kuulutada: koosolek otsustas, et internet võib nüüd väikse tähega kirjutada. Oh happy days.