Milk of human kindness'i lüpsirekordit täna ikka ilmselt ei taotletudki.
Okei, ma teadsin, et päev, kus ma pean ID-kaardi jaoks lõpuks ometi pildid ära tegema, ei saagi hästi lõppeda. No ma ju olen peeglisse vaadanud, eks ole.
Jäädvustatakse seda, mis on.
Fotograaf, valküürilaadne blond naisterahvas vaatab mind pilguga, mis ütleb: "Mis mõttes ei tule Valhallasse." Pange tähele, ilma küsimärgita.
"Tähendab, dokumendifotol on väga kindlad nõudmised, kulmud väljas, silmad väljas. Teil on see tukk igal pool." Kena, kleebin tuka enam-vähem süljega lauba külge ja küsin alandlikult: "Kas nii?" Urahtus. "Ärge liigutage nüüd." Pilt. "No selline jäi." "Oi," nendin vaikselt, "äkki peaksin pead natuke otsem hoidma?" Õlakehitus, "Ei tea, aga selle kampsuni võtaks ära." Võtan. Ei pilguta. Pilt. Enam ei jaksa atmosfääri hingeõhuga soojendada ja lepin sellega, mis peale jäi. "Tunni aja pärast saab valmis." Selge.
Pildid saan kätte tumedajuukselise tütarlapse käest. Avan ümbriku, jep, olemas. Küüliku ilme madu nähes on täpselt ja detailirikkalt jäädvustatud. Tuigun tänavale ja kohtan inimest, kellest oletan, et ta võiks mu ära tunda, ikkagi hea mitu aastat ühes kooris lauldud. Olen esimese lause ära öelnud, kui taipan, et ei, täna mitte. Mulle saab osaks heatahtlik pilk, mille valge turist heidab kerjavale ullikesele - liigutav, aga ma ei sekku, katsu ise hakkama saada. Sammu aeglustamata liigub meesterahvas edasi. Tänan.
Neli dokumendifotot - 35 krooni.
Võimalus ennast ühe päeva jooksul kaks korda idioodina tunda - priceless.
Okei, ma teadsin, et päev, kus ma pean ID-kaardi jaoks lõpuks ometi pildid ära tegema, ei saagi hästi lõppeda. No ma ju olen peeglisse vaadanud, eks ole.
Jäädvustatakse seda, mis on.
Fotograaf, valküürilaadne blond naisterahvas vaatab mind pilguga, mis ütleb: "Mis mõttes ei tule Valhallasse." Pange tähele, ilma küsimärgita.
"Tähendab, dokumendifotol on väga kindlad nõudmised, kulmud väljas, silmad väljas. Teil on see tukk igal pool." Kena, kleebin tuka enam-vähem süljega lauba külge ja küsin alandlikult: "Kas nii?" Urahtus. "Ärge liigutage nüüd." Pilt. "No selline jäi." "Oi," nendin vaikselt, "äkki peaksin pead natuke otsem hoidma?" Õlakehitus, "Ei tea, aga selle kampsuni võtaks ära." Võtan. Ei pilguta. Pilt. Enam ei jaksa atmosfääri hingeõhuga soojendada ja lepin sellega, mis peale jäi. "Tunni aja pärast saab valmis." Selge.
Pildid saan kätte tumedajuukselise tütarlapse käest. Avan ümbriku, jep, olemas. Küüliku ilme madu nähes on täpselt ja detailirikkalt jäädvustatud. Tuigun tänavale ja kohtan inimest, kellest oletan, et ta võiks mu ära tunda, ikkagi hea mitu aastat ühes kooris lauldud. Olen esimese lause ära öelnud, kui taipan, et ei, täna mitte. Mulle saab osaks heatahtlik pilk, mille valge turist heidab kerjavale ullikesele - liigutav, aga ma ei sekku, katsu ise hakkama saada. Sammu aeglustamata liigub meesterahvas edasi. Tänan.
Neli dokumendifotot - 35 krooni.
Võimalus ennast ühe päeva jooksul kaks korda idioodina tunda - priceless.
5 Comments:
Tähendab... siit moraal... järelikult tuleb vähem laulda.
Oo, kolm on kohtu seadus, veel üks võimalus. Ses mõttes, et ei näe mina seost laulmise ja kõige muu vahel, aga mis mina ka tean või olen.
olen oma kunagisele tantsupartnerile (u aasta kaks korda nädalas tantsinud) peol tere öelnud. vaatas mind külma kalapilguga ja vastas: "ma ei soovi seltsi". mis te arvate, kas tuli ligitikkuva prostituudi tunne või mitte.
Kuidas vanasti oli
http://blog.ee/protsess/2008/06/09/ajalootund/
haa, täpselt sellepärast ongi fotoautomaadid rongijaamades geniaalne leiutis. istud ja sätid end peegli ees kaua tahad ja kuidas tahad - ja ükski valküür ei kobise :)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home