Otsustasin vaatamata äralöödud jalale siiski jalgsi linna tulla, sest motsiooni ja välimist lufti on minusugusel eakamal olevusel ju ikkagi vaja, ja elul oligi kohe üllatus valmis. Kaltsuka juures tuikusid mulle vastu kolm noorepoolset jorssi, kellest üks tervitas mind ülevoolavalt "Tere musi kuidas läheb?" Rõõmustasin, inimese ja naisena. Nagu tüdruk, kellele heasoovlik klassivend joomingu käigus ütleb, et näe, sinuga saab ikka täitsa juttu ajada, sul oleks nagu mehe mõistus kohe, mille alltekst on endiselt, et kahju, et sa nii kole oled ainult. Aga no midagigi, eks ole.