Oh kui raske on sinust lahkuda, Viljandi.
Eriti pärast pühi õhtusel ajal. Esimesele bussile me peale ei mahtunudki, õnneks oli ikka üks veel kavas. Külastasime Suurt Venda, kus oli palju väsinud inimesi. Ühe baarileti taga konutava jorsi kohta kommenteerisid tema kainemad sõbrad, et Marek on nagu jõehobu, ainult silmad paistavad veel mudast. Marek aga kosus ja osutus kandva baritoniga, kuigi mitte väga viisipidavaks esinejaisiksuseks. Lahkusime hetkel, kui ta laulis raadioga kaasa "ja jaaniõhtul Mitt(?) saab igal aastal lõuga". Depressiivsed jne.
Muidu oli nii, et rabakontserdil on saabunud žanri kriis. Raba on endiselt uimastav, mida oli ka vahetekstidest selgelt kuulda, samuti oli palju rahulikus unes viibivaid inimesi. Noorinimeste kellaansambel peaks aga panema kinni konsultatsiooniaja rütmidoktori juures. Oli lugusid, kus taktijoonel oli alati keegi selge võitja, aga paljude puhul tuli jääda ka fotofiniši tulemusi ootama. Kohati tuli ka Mozarti-filmi parafraseerida - "Not too many notes", st mõned vajalikud olid puudu. Alatu on laste kallal norida, aga alatupoolne on ka lapsed öösel esinema tirida.
Oh põrgut, mul tuli see "Pähklipureja" lugu meelde, mida nad esitasid. Ega see enne minema lähe, kui vastumürk on võetud, aga ei saa ju, pean minema baka-tööde kaitsmisele, kus pole veel kindel, kes nuttes minema tormab, juhendatavad või mina.