Jilly Cooper on mu uus heroiin, otseses ja kaudses mõttes. Lugesin vist enam-vähem neli tundi jutti, kuni silm enam väga hästi ei seletanud, aga sain "Ratsanikud" läbi. Ees ootavad "Rivaalid" ja "Wicked!". Tunnen ennast nagu Amy Winehouse, kelle keegi on selgitanud, et ei, süstima ei peagi, kui sa nõela kardad, H-d saab ka suitsetada. Oijah, rehab'i aega juba natuke kardan. Mis/kes selline kirjanduslik metadoon võiks olla?