"Wicked!" osutus ise piisavaks vastumürgiks. Ma nüüd enam vist tükk aega ei jaksa nii pakse raamatuid ette võtta. No ta oli hästi õmmeldud, nagu Keskuses Ahto Muld tavatses öelda, aga tooksin sellise analoogia, et kunagi oli Pikris Koržetsi jutt, kuidas perekond vägivalla ähvardusel moosi sõi - "Poiss teeb virilat nägu, aga näitan talle triikraua juhet. Sööb edasi. See on meie moos. Ise korjasime marjad, ise panime purki." Cooper on oma vormelit "Kepp ja küla" sedapuhku hariduselu teemadega laiendanud ja elupõlise pedagoogina oleksin pidanud ju vaimustatult õhkama, et ometi kord, aga ma pean ütlema, et 13aastased kahe lapse emad ja kurjad geeniused mõjusid pigem õõvastavalt, nende suguelundite kirjeldamine oli aga juba minu taluvuspiiride lähedal. Elu vanal heal Inglismaal annab vist sellist jutuainet kõvasti, aga mulle tundub, et veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud.
A propos, võimsa naisteka saaks ikka trend24 tegijate seiklustest. Oh kuidas oleksin tahtnud olla diktofoniga kärbes nende kontori seinal või Trooja hobune arvutis! Need isiksused, need kired. Kui Marilin V sellest nüüd kiiresti raamatut ei kirjuta, tuleb ta raiskamise eest kohtusse anda. Eesti on väike riik ja iga talent on arvel. Kahjuks ei leia ma Internetist seda lauset, kus ta kellegi käest küsis, kas tunned end isahirvena vms, aga ma mäletan tunnet selle lause lugemise hetkel nagu vanemad inimesed Gagarini kosmoselendu - jah, inimkond on selliseks asjaks võimeline.