Ei, la Suisse romande (ma ei suuda jälle kuidagi seda katusega s-i tekitada) on ilus linn.
Iroonia on muidugi selles, et tegelikult olin rohkem maal, põllumajanduskooli ruumides toimunud üritusel. Ma ei hakka üritusest rääkima, sest noh, eks ta ole omajagu obskuurne ettevõtmine ja pealegi ka natuke seda tüüpi, et kui öeldakse "Teeme nüüd ühe suure energiaringi", siis paraku mõeldakse seda tõsiselt.
Aga mul olid mõned täitsa ekstraordinaarsed kogemused seal. Näiteks käisin kl 7 kloostrikirikus missal. Sealjuures, lauldud missal. Kui mul poleks observeerimisega nii palju tegemist olnud, oleks see kindlasti olnud väga hea võimalus kontempleerida. (Vabandage võõrsõnaohtrust, päevad möödusid prantsuse keele kümbluse käes, mida sporaadiliselt inglise keelde tõlgiti, kõige väiksema jõupingutusega tulevad praegu rahvusvahelised tüved.)Laupäeva hommikul lubati natuke kloostrit ka vaadata, sealjuures oli meiega ringi jalutanud ja küsimustele vastanud PR-munk nii roosapõsine ja sinisilmne, et ma kujutan ette, kuidas pärast kloostrikülastust mõnes koolitüdrukute rühmas väike, kuid otsustav osa kirjutab päevikusse: "Ma lähen tagasi ja räägin temaga ja ta armub minusse ära ja siis me põgeneme ära ja hakkame koos elama." Ma ei oleks nii kindel. Kahjuks ei saanud ma kogu muusikalise poole kohta küsimusi esitada, sest ülejäänutel olid väga igavikulised teemad hinge peal. Aga vähemalt oli kloostripoes üks CD kohalike munkade lauldud missa ja vespritega, mis osutus öösel kuulates väga hurmavaks ja rahustavaks, et mitte öelda unerohuks. Lisaks ostis B-san, kes on alati julgemate suveniiriideedega kui mina, kloostris küpsetatud kilose leiva (õigemini saia), mis nägi välja nagu lahmakas liivakivi ja levitas head lõhna kogu kodutee vältel.
Also ja.
Kui teile helveetslased ütlevad, et päh, see on väike jalutuskäik, tund-poolteist, üldse mitte raske, siis ärge uskuge. Ausalt. Väikse jalutuskäigu alguse ja lõpu vahel on 500 meetrit tõusu. Et asja huvitavamaks teha, ajastati see nii, et ärgata tuli kell pool kolm, kell neli kukuti kütma taskulampide valgel ja väledamad jõudsid üleval juba rahutuks muutuda, et millal siis palun päike tõuseb siin kandis, kui mina kusagil poole peal mõtlesin, et alla minna oleks ka nagu nõme, aga üles (paus) minna (paus) lihtsalt (paus) ei (paus) jõua (paus, pikem, kuni pulsi jälle letaalsevõitu sageduselt tagasi saab). Tipus oli muidugi väga uhke olla küll. Nagu Priit Pärna "Kilplaste" versioonis öeldakse: "Palju huvitavat nägi lehm pilve piirilt" (lehmad olid siiski meist natuke allpool, aga ainult sellepärast, et tahtsid, mitte sellepärast, et poleks saanud või midagi). Siis kõndisime laugemat teed mööda alla tagasi, et kl kaheksa einestada ühes minu elu seni opakamas söögikohas. Kujutage ette, kuidas te lähete uksest sisse, ees on kitsas koridor, mille lõpus on trepp, üks uks vasakul, üks uks paremal. Avad ühe neist, satud kohvikusse, avad teise, satud vastamisi lehmaga. Nii oligi. Trepp viis katuse alla, kus hoiti heina. Suurem osa majast oligi põhimõtteliselt laut, aga oli ka väike juustukoda, kus mornid mehed kõrvalruumi sigade ruigamise saatel valmistasid sedasama kohupiima ja juustu, mida meile siis serveeriti. Euroliidu hügieeninormid? Mis need veel on, küsivad kohalikud, sõnnikuste kummikutega toiduvalmistamise ruumi sisse trampides.
Aga juust oli muidugi hea, see oli ju Gruyere-country lõppude lõpuks.
Järgmises osas kronos-turism versus kairos-turism ja mis täpselt ikka on Genfi konventsioon.