Vist tasapisi toibun, tahaks juba mõnede asjade kohta halvasti öelda. Eneselegi ootamatult tõsiseks võttis kokkupuude elu ja surma küsimustega. Tänast päeva ootasin tegelikult päris hirmuga, aga need, kes loengus kohal olid, paistsid endaga toime tulevat, mida noortest paindlikest olevustest muidugi oodatagi oli. Nii et lõpetan siinkohal selle teema avaliku käsitluse, et asi ei näeks välja, nagu prooviksin siin endast mingi suurkannataja muljet jätta, sest tegelikult mind see kõik ainult riivas, haavatud on teised. Aga taust või kontekst on nende üliõpilastega suhtlemisel pöördumatult muutunud.
Teisipäevased üritused panid tegelikult ka mõtlema, kuidas taustsüsteemi muutuste tõttu nii mõnedki asjad on iseenese paroodiaks muutunud. Seltskonnaajakirjandus (mõlemal peaksid jutumärgid ümber olema, aga ma ei salli sellist kommet), riigikogu, k-erakond niikuinii. Ma olen k-erakonna avaliku palge vastu alati olnud esteetilistel kaalutlustel, mulle ei meeldi nende stiil, selline pseudorahvalikkus, familiaarsus, õlale/pähepatsutamine jne. Höh, hea nali, vaata, kelle meie kaasa võtsime. Aga ma saan ka aru, et sellise seisukohaga olen ma selges vähemuses, vandlitornis snoob, kes ei tea tegelikust elust midagi jne. Oh jah, üllatavalt lihtne oli ennast jälle masendusmeeleollu juhtida. Vastupidine teekond on kõvasti vaevanõudvam.

Ega selleks saagi kuidagi valmistuda, ma oletan, aga ma pole end veel elus nii abituna tundnud kui täna, kui auditooriumi ees on üks tüdruk just kaaslastele teatanud, et ühte nende seast enam pole. Sest kuidas sa saadki ette näha, et see pikk kõhn tüdruk, kes sinu käest pärast eelmist loengut uuris, kuidas oleks kõige viisakam õppejõu käest materjale paluda, kui kahest loengust ühes osaleda ei saa, ja kellega sa rõõmsalt raamatutest lobisedes hüvasti jätsid, kukub (libiseb? komistab? minestab?)kodus ja ei tõuse enam kunagi.

B-san on mingil järjekordsel meele- ja maailmaparandajate kogunemisel Utrechtis, lõbustan end siis ise kuidagiviisi. Loen Karusoo näidendeid vaheldumisi John Mortimeri romaanidega (neid täitsa on raamatukogudes, vaata ja imesta) ja raamatuga "Ilukirjanduse tõlkimisest" aastast 1972. Lugupeetud tõlkijad, kas teadsite selle olemasolust?
Siis veel koon vanatädist jäänud lõngadest kodututele sokke, kuigi mul läks meelest ära, kuhu need viia tuli. Liiva tänavale vist? Või Lubja? Lehes kirjutati, aga ma ei kirjutanud üles. Seitse paari on valmis muidu.
Täna käisin ka veel Uusbergide-põhiste kooride kontserdil ja täitsa tore oli. Mul isiklikult natuke kade meel ka, et ma ei saa ilmselt kunagi nii vabalt ja pingutamata, ilma suurema healeseadmiseta laulda, aga see polegi oluline. Oluline on, et on ema-Uusberg, kes on laste ja noorte vaimse tervise eest hoolitsemise eest vähemalt mingit Punase Risti medalit väärt. On ka poeg-Uusberg, kelle ühe helitöö ajal mõlkus peas mõte "Nooh, varane Pärt", aga see ta nimi ongi (mida rohkem ma mõtlen, seda magedam see nali tundub). Igatahes, tema koorile poleks piinlik kaotada.
Kontserdipaiga majaperemees avas tundmatu peatüki eesti rahvaetümoloogiast, väites, et reede tuleb sõnast reetma. Teises vältes tuleks jah, nagu tegevuse üksikjuhtu või protsessi tähistav e-tuletis ikka, (vrd aega veetma - ajaveede), aga muidu ikka natuke kahtlane mõttekäik.
Siis ma nägin veel poes oma klassivendade edetabeli 1.-2. koha jagajat, kes mul alati meele rõõmsaks teeb.
Raskustega kustutab see kõik aga eile loetud krimiuudist pooltuttava süüdimõistmise kohta.
PS Maris, ära pahanda, ma Su kommentaari ei avalikusta, aga aitäh ikka.
PPS Anonüümne kommenteerija, Teie sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid. Kahju küll.

Eks ma olen ise süüdi - kes käskis mul lass24 vaatama minna. (Kunagi etendas Vanemuine mingit moodsapoolset ooperit "Scapini kelmused", kus oli väga menukas number "Kes kurat käskis tal galeerile minna?". No täpselt.) Mul on see rumal komme, et ostan ajakirjade-lehtede esimesi numbreid ja käin vaatan avatud portaalid üle.
Algus oli kena, nunnu karu pilt oli. Aga sisu siis. Tõehetke tondid mind niiväga ei eruta, I+I kohvik tuleb ikka keskkonnainspektsioonile ükskord üles anda, Lenna ja Edgar koos muusikavideos (loodan, et Sulo omas), Tallinn saab oma fetishipidude sarja - ammu oleks pidanud jne. Intrigeerivat käsitlust kohtu telgitagustest tõotas portaali vapilooma lugu "Kolmanda võimu kangelased", mille esimesena avasin, aga jälle sai ootamatult ajakirjandus nahutada.
Igatahes, ma olen nüüd segaduses. Ei tea, kas naerda või nutta. Nagu tabavalt sealsamas portaalis ütleb Peeter Vihalemma kõrval tuntumaid meediasüsteemide uurijaid, Bedwettersi Joosep, meediasüsteem Eestis on perses!

Pühapäeva õhtul, nii 18.10-18.12, purunes mul üks illusioon. See, et "Ei, vene keelest ma ju saan nii palju aru küll, et...". Toatüdruku esimesi repliike kuuldes selgus, et teatris klassikalise tüki puhul ei saa ikka suurt midagi. Samuti selgus, et ma ei mäletanud üldse, millest "Häda mõistuse pärast" räägib. Lavastajakujundid olid küll selgemast selgemad, mässaja ilmus lavale nahkjopes ja mootorrattaga ning rokkis teises vaatuses sõna otseses mõttes. No selline ellujäänud James Dean, rebell, kui selline sõna peaks meil olemas olema. Imelikul kombel leidis üks arvustajatest, et ajakohastamine viitaks justkui 60ndatele, minu arust viskas ikka sellist Stalini-aegset vinet sisse, nuhid, kes kusagile helistasid ja teatasid jne. Näib ka, et etenduse lõpp on tasapisi muutunud. Kui arvustajast aru sain, murdis Tshatski esietendusel müüridest läbi Eesti lipuga kaunistatud tulevikule vastu, minu nähtud versioonis jõlkus ta mitu korda edasi-tagasi ja jäi lõpuks varemetele istuma.
Jaak Alliku arvustuse leidsin hiljem ja olen temaga üldjoontes nõus, aga ehk on lavastaja mõelnud teistsuguse publiku peale. Tuleks näidend üle lugeda, aga kuna originaal käib ilmselt üle jõu, võib juhtuda, et tõlge annab jälle mingi muu pildi. Paralleeltekst oleks hea, aga kust sellist võtta.
Anonüümset muusikalist kujundajat aga tahaks millegagi visata, tema tõttu tõuseb mul aeg-ajalt ajusügavustest üles "Kõigi rahvaste lapsed, rahuunistus püha on meil", mida õnnetuseks ka kasutati. Hirmus.

Inimene peaks mäletama ja tulevikuplaane teha suutma. Mõlemaga paistab raskusi olevat.
Ma ise ka imestan, et ma ühiskonna ja majanduse peale mõtlen, aga ju siis uinunud mõistus sünnitab koletisi (on ülikoolivaheaeg; kui tuleb jälle loenguid pidama hakata, ei ole aega asjata udutada teemadel, millest ei jaga).

Tiina Kangro jutus ERRist on näiteks selline küsimuste jada: "Proffide puudumise probleem pole omane vaid ajakirjandusele. Ka mujal juhtub, et tahetakse parimat, aga välja kukub nagu alati. Miks sotsiaalminister Maret Maripuul läks niimoodi? Ja miks tema eellast peaaegu ei mäletatagi? Miks kaitseminister Jaak Aaviksool, targal mehel, juhtub? Ja peaminister Andrus Ansipil? Ja kultuuriminister Laine Jänesel?"

Päris ausalt, kes oli enne Maripuud minister? Aga küsimus, et proffe pole, väärib muidugi mõtiskelu. Misasjas need ministrid peaksid profid olema? Inimeste juhtimises, suuremate skeemide väljaarendamises, üksikult üldisele liikumises ja probleemide abstraheerimises ja mis kõik veel? Kes selleks peaks sobima? (Heh, esimeseks sobiks koorijuht ju päris hästi:)Heakene küll, Maripuu on tõesti isetehtud ülikoolis käinud, aga võtkem need, kel päris kõva loodusteaduste taust, kus peaks olema ka süsteemide käitumisest teatav arusaam. Et kui põhjus, siis tagajärg. Näiteks Aaviksoo on ju mänguteooriaga tegelnud, mina ei usu, et tal eelmises elus omandatud teadmised oleks üleöö ära kadunud, kui ministriks sai. Ansip on keemik, kes peaks ka teadma, et mittemillestki midagi ei saa ja ained kalduvad rõhu all teistmoodi käituma kui muidu. (NB! Lugege Sirbist, kuidas Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd ennustab, et loodusteadused võtavad sotsiaalteadused üle. See oli päeva lõbusamaid lugemisi.) Eks ma olen ise ka Talebi uskuja, et protsessid on liiga keerulised ja juhuslikud, et midagi põhjapanevat ennustada võiks, aga midagi on ju siiski oletatav. No näiteks, et kui midagi ei tooda, ei ole ka midagi müüa?

Aga mäletamise küsimusi on rohkemgi. Märt Vooglaid esineb üle kahe külje täitsa uskumatu halaga, kuidas keegi valitsuses ikka ei tea midagi ja ärimeest ei aidata. Samas teatab ta, et "Olen ise soomlastega Peterburis väga tihedalt õlg õla kõrval äri ajamas ja ütlen nii: kui soomlastel on Nokia, siis meil on oma Nokia kogu aeg olemas olnud. See on meie geograafiline asukoht. Unustage need poliitilised ajaloo igandid lõpuks ometi ära. Nende valguses võiksid iirlased ja šotlased siiamaani öelda, et meie küll inglastega mingit äri ei aja. Soomlased võiksid taga nutta oma 2000 ruutkilomeetrit ja venelastega mitte äri teha. Neid näiteid on oi, kui palju."
Seda räägib inimene, kes peksis Kalevi juhina raha Vene tehastesse Moskvas ja Kaliningradis, kus see tuli pärast lihtsalt tööõnnetusena kahjudeks lugeda, ning kes kalatööstusega pärast Vene turu kukkumist läbi kukkus, ja ikka selline optimism. Kardan, et Riia linna pilvelõhkuja ehitamine, mis 50 versta peale näha on, ei ärata ka enam endist vaimustust, et vat kui tubli mees. Vene kinnisvaraturg .. ee... jah.

Ma mäletan ("Amarcord", ei saa ikka klassikuid ärakasutamata läbi) seda ka, et eelmisel aastal ilmutati majandusteadlaste analüüs. Selles mõttes on natuke imelik rääkida, et oi, aga miks keegi majandusteadlastelt midagi ei küsi. Küsiti küll. Selge, et taustsüsteem on muutunud, aga ei saa olla, et sealt midagi kasulikku ei leia.

Suurmeistrilt leidsin aga Ekspressis lõigu (kahjuks ekspress.ee-st seda juttu ei leia), kus uhkusega nenditakse, et Tallinn küll ilmaasjata raha ei kulutanud aasta lõpus nagu mõned siin. Mäletame-mäletame, näiteks ülemääraseks lumekoristuseks tõesti ei kulutatud.

Tundub, et ma hakkan Stephen Fry mõõdutundetust fännamisest üle saama. Paks raamat "Stephen Fry in America" on täis pilte Stephen Fryst ja nõretavaid kiidulaule loodusele ja lihtsatele inimestele. Mul pole ameeriklaste vastu midagi, aga neid raamatus lihtsalt üle lakkuda pole eriti vaimukas. You sentimental old poof, you. Ja kus on toimetaja silmad, Eero Saarinen ei ole taani arhitekt. Mis ülev vaim on langenud jne jne.
Ülikooli ajal kartsin ma kõige rohkem üldse Tõnu Luige filosoofia arvestust, sest ma ei saanud siis ega saa praegugi öelda, et ma väga hästi mõistaks, misasi on filosoofia. Igatahes mingil hetkel valgustas ta parasjagu vastajat ja vastamiseks valmistujaid järgmise repliigiga (täpset vormi ei mäleta, aga sisu oli umbes selline): ""Lendas üle käopesa" ei ole muidu suurem asi näidend, aga seal on üks hea väljend: kanakarja kambakas." Mõistetavatel põhjustel taipasime kohe, et kanakari - see oleme meie. Tagantjärele olen ma aga mõelnud, et filosoof nihutas natuke tähendust. Sest ega ta siis ju ise see nõrgem isend ei olnud, kelle hullunud kari ribadeks nokib. Pigem sobib see kirjeldus praeguse olukorraga, kus kui juba kellelegi küüned taha saadud, peab igaüks oma kohuseks kas või sulekese ära rebida. Langenud ülev vaim nr 2 on selle valguses Mihkel Mutt, kes kasutab juhust, et jõuaks ikka ka kultuuriministrile halvasti öelda.
Ah soo, midagi positiivset siiski ka, kooriühing tunnustas meid tiitliga Flavour of the Month või siis ka aasta koor. Järgnenud pidustuste ja bakhanaalide pöörasusest annab märku fakt, et ma ostsin Mäos burksi (kapsa- ja porgandisalatiga) ja sõin selle ära! Sedavõrd räme pidu oli.