Vist tasapisi toibun, tahaks juba mõnede asjade kohta halvasti öelda. Eneselegi ootamatult tõsiseks võttis kokkupuude elu ja surma küsimustega. Tänast päeva ootasin tegelikult päris hirmuga, aga need, kes loengus kohal olid, paistsid endaga toime tulevat, mida noortest paindlikest olevustest muidugi oodatagi oli. Nii et lõpetan siinkohal selle teema avaliku käsitluse, et asi ei näeks välja, nagu prooviksin siin endast mingi suurkannataja muljet jätta, sest tegelikult mind see kõik ainult riivas, haavatud on teised. Aga taust või kontekst on nende üliõpilastega suhtlemisel pöördumatult muutunud.
Teisipäevased üritused panid tegelikult ka mõtlema, kuidas taustsüsteemi muutuste tõttu nii mõnedki asjad on iseenese paroodiaks muutunud. Seltskonnaajakirjandus (mõlemal peaksid jutumärgid ümber olema, aga ma ei salli sellist kommet), riigikogu, k-erakond niikuinii. Ma olen k-erakonna avaliku palge vastu alati olnud esteetilistel kaalutlustel, mulle ei meeldi nende stiil, selline pseudorahvalikkus, familiaarsus, õlale/pähepatsutamine jne. Höh, hea nali, vaata, kelle meie kaasa võtsime. Aga ma saan ka aru, et sellise seisukohaga olen ma selges vähemuses, vandlitornis snoob, kes ei tea tegelikust elust midagi jne. Oh jah, üllatavalt lihtne oli ennast jälle masendusmeeleollu juhtida. Vastupidine teekond on kõvasti vaevanõudvam.