Ma loodan, et Seevaldis ja Jämejalas on sotsiaalministriks soovijate edetabelid juba koostatud. Sest kes võikski sobivam olla kui keegi süsteemi seest, kes tunneb seda sfääri (ja meile nähtamatuid ja teadmata sfääre pealekauba) sügavuti? Pealegi, kindel mis kindel, et käske tema kõrvadesse ei sosista kindlasti Ansip, vaid jumal või Georg Ots.
Aga tõsiselt. Missugune täie aruga inimene tahaks end praegu palun sellele ametile pühendada? Kogu sotsiaalpoliitika ja selle maapealne kehastus ehk ministeerium on tundunud mulle ammu juba nähtusena, millele mõeldes kerkib mälust sõnapaar "lohejas pilv" (tuleb Lauri Pilterilt ilmselt vabandust paluda tema loomingu mõtte moonutamise pärast). Kuidas juhtida pilve? Kui pealegi on üsna tõenäoline, et ennustamine ei tule inimkonnal eriti hästi välja, siis kuidas saab üldse mingeid etteulatuvaid otsuseid valitsemises teha? Missugustest konstantidest võime lähtuda? Okei, aastaajad vahelduvad. Inimesed kalduvad vanemaks jääma. Raha eest saab kaupu. Juba algavad kahtlused: millal on inimene vana? Mis on õigupoolest kaup? Kes on kaup? Õige, selleks on meil seadused, mis niisugused asjad sätestavad. Ja siis veel määrused ja muud aktid. Kes neid koostavad? Mis neil koostamise hetkel peas on? Mida nad maailmast üldse teavad? Mis on Hecubal temast või temal Hecubast? Äkki on minus tekkinud perversne huvi selliste asjade vastu, ma, võiks öelda, lausa muretsen. Süüdistan muidugi Maripuud, õnneks ta juba astubki tagasi.