Pärast pühi oli siis nii, et M. Juurt parafraseerides "panime Eesti peale tagasi".
1. Käisin tädi sünnipäeval. Sealne kingitusbörs tuletas kangesti meelde illustratsiooni legendaarsest raamatust "Viis tuhat aastat matemaatikat" - "Mina sulle hirve, sina mulle kaks odaotsa". Sallide vastu sain kohvi, teed, küünla ja ... lõnga. Meeleolu oli vaatamata kõigele optimistlik, juubilar, kes lõpetas ometi kord pika pedagoogitee, oli näost isegi kuidagi nooremaks jäänud.
2. Siis käisime pulmas, mida tuli nii salajas hoida, et enne kohalejõudmist ei olnud isegi teada, kas me peale pruutpaari veel kedagi tunneme. Ega suurt tundnudki. Ilmselt teie ka mitte, nii et pikalt üritusel ei peatuks, oli maitsekas ja rahulik, kartuleid lõhkuma ja puid koorima keegi ei pidanud.
Kohalejõudmise seisukohast tähendas see undercover operation aga seda, et transpordi küsimustes olime jäetud omapead. Õnneks asus peopaik Tartust 50 kilomeetri raadiuses ja sinna käib üks kord päevas isegi buss (kaks korda nädalas ka kaks korda päevas). Nii me siis kõvasti ja selgelt mängiva Elmari saatel sõitsimegi, poetades igast peatusest natuke edasi asuvates teeotsades maha mõne pampudega inimese ja võttes Saare peatusest pärast pisukest ootamist peale kambakese poodlejaid, kellest kõige silmatorkavamad ostud oli sooritanud üks härrasmees, nimelt raadioantenni ja ilutulestikukomplekti "Naabrimehest parem". Kartsin natuke, et magame õige koha maha (enne oli bussijuht sarjanud inimesi, kes Sopaku peatusest mööda põrutasid), aga ei, suur silt oli juba asula piiril.
Mis siin nüüd siis salatseda, see oli Voore.
Antropomorfiseeritud siiliga bareljeef puhkekeskuse peamaja seinal teatas, et seal õppis aastatel 1951-1958 Mati Unt. Mõtlesin, kuidas tol ajal seal võis elada olla. Praegu oli näiteks keset küla maja, mis ühendas poe, postkontori, kohviku, perejuuksuri ja salapärase "Aktiviseerimiskeskuse". Seal uitas ringi päris mitu inimest ja tulijad ütlesid kõigile tere, mis oli väga armas. Käisime ka natuke külast väljas, et jalutada ja tegevust leida, ja seal oli pilt natuke kurvem, lagunevaid maju oli päris mitu.
Kuna pulmajärgne päev oli 31. detsember, oli bussiliini teenindav FIE teinud igati õiglase otsuse jääda pereringi ja nii oleks meid oodanud kolmepäevane puhkus voorte vahel. Nii kauaks seal siiski tegevust leida poleks vist õnnestunud ja sellepärast hakkasime tagasisõidu logistikat plaanima. Ja oleks saanud küll, hommikul 7.21 Jõgevale või pärast eri andmetel 11 või 13 kilomeetri pikkust (ausalt, Voorel ütles silt "Palamuse 11 km" ja keset teed "Voore 6, Palamuse 7", arvutage ise) matka Palamusele ja sealt juba Tartusse ka. Õnneks tõi üks lahke daam meid siiski autoga Jõgevale ja jäänud uskuma optimistlikumat kahest bussiplaanist, lehvitasime talle, kui ta külmapealinnast suvepealinna sõitma hakkas. Selgus, et "iga päev 12.30" väljuv Tartu buss väljub pigem neljapäevast pühapäevani. Napikas, oli kolmapäev. Kolmest linnaplaanil reklaamitud söögikohast üks oli kindlalt kinni, teine siiski mitte. Kuna me kunagi ei lahku kodunt raamatuteta, veetsimegi poolteist tundi pantripildiga puhvetis lugedes ja kuulates poole kõrvaga, kuidas kõrvallaua mehed kurdavad, et ei ole mõtet ju koju tullagi, kui kümne päevaga on sada tonni ära kulunud.
3. Vana-aastaõhtu veetsin mina nii, et lugesin Maire Aunastet raamatust ja nägin teda telekast. Raamatus äratrükitud pulmapildil oli ta ilusam.
Mart hakkas juba novembri lõpus meelde tuletama, et vaadaku kõik ikka kõvasti ETV-d, no me siis vaatasimegi. Väikeste pausidega, "Kreisiraadio" ja "Edekabeli" ajal, sest mis seal salata, venisid ja ei olnud naljakad, "Tujurikkuja" oli kogu aeg ja "Päkapikudisko" kohati. Kõige naljakam asi, mis aga üldse sel ööl tuli, oli Fixi laulu "Tsirkus" video, kuhu keegi oli avalikustamise ja perestroika tuultes kivipesuteksades bändi esinemise vahele kleepinud softi lesbiporri.
Tahaksingi ikka optimistlikuma noodiga lõpetada, mille ootamatult jälle pakkus mu tädi, kellelt sain omal ajal iroonia algkursuse. Nüüd teatas ta igasuguse irooniata, et tema arust pole viriseda midagi, pensionäridel läheb täitsa hästi, nagu kinnitasid ka kõik tema sünnipäeval käinud kursusekaaslased. Ja kuigi tegu oli daamidega, kellest mängus "Käe tõstab see, kellel on enamik oma hambad" võis osaleda ainult üks, olid nad leplikud ja rõõmsad. "Sest mõtle, Liis," oli üks öelnud, "kas me 50 aastat tagasi oleksime osanud mõelda, et sinu sünnipäeval, detsembri lõpus saame värsket kurki?" Mõelge teiegi, armsad lugejad.
PS. Tänan perekond V-d väga armsa saadetise eest, mis mind töö juures postisahtlis ootas.
1. Käisin tädi sünnipäeval. Sealne kingitusbörs tuletas kangesti meelde illustratsiooni legendaarsest raamatust "Viis tuhat aastat matemaatikat" - "Mina sulle hirve, sina mulle kaks odaotsa". Sallide vastu sain kohvi, teed, küünla ja ... lõnga. Meeleolu oli vaatamata kõigele optimistlik, juubilar, kes lõpetas ometi kord pika pedagoogitee, oli näost isegi kuidagi nooremaks jäänud.
2. Siis käisime pulmas, mida tuli nii salajas hoida, et enne kohalejõudmist ei olnud isegi teada, kas me peale pruutpaari veel kedagi tunneme. Ega suurt tundnudki. Ilmselt teie ka mitte, nii et pikalt üritusel ei peatuks, oli maitsekas ja rahulik, kartuleid lõhkuma ja puid koorima keegi ei pidanud.
Kohalejõudmise seisukohast tähendas see undercover operation aga seda, et transpordi küsimustes olime jäetud omapead. Õnneks asus peopaik Tartust 50 kilomeetri raadiuses ja sinna käib üks kord päevas isegi buss (kaks korda nädalas ka kaks korda päevas). Nii me siis kõvasti ja selgelt mängiva Elmari saatel sõitsimegi, poetades igast peatusest natuke edasi asuvates teeotsades maha mõne pampudega inimese ja võttes Saare peatusest pärast pisukest ootamist peale kambakese poodlejaid, kellest kõige silmatorkavamad ostud oli sooritanud üks härrasmees, nimelt raadioantenni ja ilutulestikukomplekti "Naabrimehest parem". Kartsin natuke, et magame õige koha maha (enne oli bussijuht sarjanud inimesi, kes Sopaku peatusest mööda põrutasid), aga ei, suur silt oli juba asula piiril.
Mis siin nüüd siis salatseda, see oli Voore.
Antropomorfiseeritud siiliga bareljeef puhkekeskuse peamaja seinal teatas, et seal õppis aastatel 1951-1958 Mati Unt. Mõtlesin, kuidas tol ajal seal võis elada olla. Praegu oli näiteks keset küla maja, mis ühendas poe, postkontori, kohviku, perejuuksuri ja salapärase "Aktiviseerimiskeskuse". Seal uitas ringi päris mitu inimest ja tulijad ütlesid kõigile tere, mis oli väga armas. Käisime ka natuke külast väljas, et jalutada ja tegevust leida, ja seal oli pilt natuke kurvem, lagunevaid maju oli päris mitu.
Kuna pulmajärgne päev oli 31. detsember, oli bussiliini teenindav FIE teinud igati õiglase otsuse jääda pereringi ja nii oleks meid oodanud kolmepäevane puhkus voorte vahel. Nii kauaks seal siiski tegevust leida poleks vist õnnestunud ja sellepärast hakkasime tagasisõidu logistikat plaanima. Ja oleks saanud küll, hommikul 7.21 Jõgevale või pärast eri andmetel 11 või 13 kilomeetri pikkust (ausalt, Voorel ütles silt "Palamuse 11 km" ja keset teed "Voore 6, Palamuse 7", arvutage ise) matka Palamusele ja sealt juba Tartusse ka. Õnneks tõi üks lahke daam meid siiski autoga Jõgevale ja jäänud uskuma optimistlikumat kahest bussiplaanist, lehvitasime talle, kui ta külmapealinnast suvepealinna sõitma hakkas. Selgus, et "iga päev 12.30" väljuv Tartu buss väljub pigem neljapäevast pühapäevani. Napikas, oli kolmapäev. Kolmest linnaplaanil reklaamitud söögikohast üks oli kindlalt kinni, teine siiski mitte. Kuna me kunagi ei lahku kodunt raamatuteta, veetsimegi poolteist tundi pantripildiga puhvetis lugedes ja kuulates poole kõrvaga, kuidas kõrvallaua mehed kurdavad, et ei ole mõtet ju koju tullagi, kui kümne päevaga on sada tonni ära kulunud.
3. Vana-aastaõhtu veetsin mina nii, et lugesin Maire Aunastet raamatust ja nägin teda telekast. Raamatus äratrükitud pulmapildil oli ta ilusam.
Mart hakkas juba novembri lõpus meelde tuletama, et vaadaku kõik ikka kõvasti ETV-d, no me siis vaatasimegi. Väikeste pausidega, "Kreisiraadio" ja "Edekabeli" ajal, sest mis seal salata, venisid ja ei olnud naljakad, "Tujurikkuja" oli kogu aeg ja "Päkapikudisko" kohati. Kõige naljakam asi, mis aga üldse sel ööl tuli, oli Fixi laulu "Tsirkus" video, kuhu keegi oli avalikustamise ja perestroika tuultes kivipesuteksades bändi esinemise vahele kleepinud softi lesbiporri.
Tahaksingi ikka optimistlikuma noodiga lõpetada, mille ootamatult jälle pakkus mu tädi, kellelt sain omal ajal iroonia algkursuse. Nüüd teatas ta igasuguse irooniata, et tema arust pole viriseda midagi, pensionäridel läheb täitsa hästi, nagu kinnitasid ka kõik tema sünnipäeval käinud kursusekaaslased. Ja kuigi tegu oli daamidega, kellest mängus "Käe tõstab see, kellel on enamik oma hambad" võis osaleda ainult üks, olid nad leplikud ja rõõmsad. "Sest mõtle, Liis," oli üks öelnud, "kas me 50 aastat tagasi oleksime osanud mõelda, et sinu sünnipäeval, detsembri lõpus saame värsket kurki?" Mõelge teiegi, armsad lugejad.
PS. Tänan perekond V-d väga armsa saadetise eest, mis mind töö juures postisahtlis ootas.

5 Comments:
Üks minu uue aasta soove on, et sina, Kati, asuksid lõpuks romaani kirjutama. Vali ise, mis sorti ja kellele, ja kui kirjastaja järele vaatama hakkad, siis soovitan pöörduda selle vana kursaõe poole, kellega sul kirjastamine seostub. Sest tuleb lõpetada see loodusvarade raiskamine (ma pean silmas annet). Tervisi, Monika.
Üpris muhe lugemine.
Ni
Vaffa. Täitsa eesti kohe. Järjekordne kinnitus, et veel on vara naaseda. Jään saarele edasi.
"Naabrimehest parem" on väga sobilik nimetus rahvustunde tõstmiseks/rõhutamiseks ;-)
Mul olid isal kooliõed külas käinud paar kuud tagasi, kõik samuti 75+ ja väga positiivse ellusuhtumisega. Ehk pole veel kõik kaotatud?
Perekond V-l on hea meel, et saadetis kohale jõudis ja rõõmu valmistas.
Voorel elab minu "äi". Mati Undi talust ülejärgmine maja. Untisid pole seal enam ammu, aga see undijutt käib alalõpmata.
Voore puhkekeskus on ju igati armas ja järv kaevati ka üle-eelmisel aastal rahva rõõmuks.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home