Hommikust töölekõndimist võis igati edukaks pidada - nägin leevikest ja Mihkel Mutti, kumbki pole minu areaali sagedasemaid külalisi, ja Barenboimi esitatud Beethoveni abil sain üle ka pärast "Ime!" lugemist vallanud Krister Kivi state-of-mind'ist, mille põhisentiment on segu haletsusest ja resignatsioonist, ühesõnaga sisedialoogist "Elame veel" - Jah, aga miks õigupoolest?". Sama efekti annavad minu puhul Viivi Luige kolumnid (neurolingvistilise programmeerimise jaoks piisab juba pealkirjast "Vaene loom, kui inetu sa oled!") ja Bunini novellid ("Aga kui ta naeratas, oli ta väga armas."). Tegelikult ma eelistangi reisikirjanduse puhul seda varianti, kus vaatamisväärsused antakse edasi piltidega ja sõnad jäävad pigem kajastama olukordi "ja selles valge turisti higitilgas peegeldus tsivilisatsioonide igavene kokkupõrge" vms. Selle koha pealt on KK muidugi meister. Kui palju variatsioone lausele "Hotellituba oli väike ja räpane" teie suudaksite välja mõelda?
Aga kosmilisest kokkusattumusest tahtsin ma hoopis rääkida. Eile jõudsin ma koju, silme ees tööde lugemisest kirju (poes nägin "Piduliku ahjukana" asemel "Puudulikku ahjukana") ja otsustasin lugemise asemel telekat vaadata. Kogemata leidsin kanali Fox Life, sealt sarja "Eli Stone" vist 7. osa ja siis vaatasin ka ülejäänud hooaja ära. Ja hooaeg lõppes, kui Eli ellu ärkas laulu "It's a new dawn, it's a new day" jne saatel. Erinevalt minust usuti seal sellesse siiralt ja üldse oli väga optimistliku alatooniga sari, võib-olla saspensi nimel Golden Gate'i silla lõhkumine oli natuke üle pingutatud, aga muidu, jah, tore. Igaühe jaoks on kusagil keegi, igaühe jaoks on kusagil mingi telesaade.