Nädalavahetust jääb värvima külmkapi imeline tervenemine. Kui me teda viimane kord põhjalikult puhastasime, hakkas ta taas tööle asudes tegema hääli, mis inimkeeli võiksid tähendada midagi laadis "oo, et sädemeid kiljuks mu hing". Lasksime tal igaks juhuks puhata - vana kolu ka juba. Eile tuli isa asja vaatama ja kui ma oleksin pateetilisem tegelane, siis ütleksin, et pani käed peale, aga tegelikult vana nõukogude kombe kohaselt lihtsalt raputas korra ja miski loksus paika. Huuh, maitea mitu tuhat krooni jälle kokku hoitud.
Wiiga läheb meil nüüd nii, et pärast seda, kui masin oli mind mingites testides mitu korda solvanud, nentides, et "Kahel jalal seismine ei ole vist veel sinu tugevamaid külgi", otsustasin tasakaaluharjutusi tegema hakata. Minu lemmik on suusaslaalom. Ma tean, et päris mäel mähkuksin ma elulõngana esimese vertikaalse asja külge, aga toas vasakult jalalt paremale tammumine hakkab mul juba välja tulema. Õnneks oleme üle saanud ka vahepeal maad võtnud inetust võistlusmomendist, kus tehtult ükskõikse häälega pobiseti "Ma siin tegin poksis vahepeal väikse rekordi". Asi lahenes nii, et nüüd laseme boolingus võistelda paremal ja vasakul käel näiteks. Parem käsi tõepoolest ei tea, mida vasak teeb, sest mul vasak võidab, mis tähendab muidugi seda, et ma ei oska kummagi käe tegevust eriti koordineerida, aga vasaku käe puhul ei õnnestu mingil teadlikul tegevusel üldse mängu sekkuda ja kui joppab, siis joppab.
Nädalavahetuse lektüür oli Piirsalu raamat, mis on minu arust ajakirjandus, nagu ajakirjandus olema peab. Üritan järjekindlalt ka "Himaalaja juttudest" läbi närida, aga sõnu on liiga palju ees.