Jälle ilmselt kirjandusliku ülestimuleerimise tõttu nägin palju ja selgeid unenägusid. Võtsin eile raamatukogust Evelyn Waugh triloogia "Decline and Fall", "Vile Bodies" ja "Put Out More Flags", mida oma üllatuseks polnudki lugenud. Kaks esimest hingasin sisse, nagu inglise keeles kiire lugemise kohta öeldakse, kolmas jäi pärast ekspositsiooni pooleli (uni tuli). Esimese ajal naersin kohati kõva häälega, teises enam mitte ja kolmanda kohta kardan, et pigem nutan. See õnnestub Waugh'l ülihästi, see naeru- ja nutuväärsuse vahel pendeldamine, ja mida vanem ja katoliiklikum ta on, seda paremini. Ta kuulub minu jaoks liini Wilde-Saki-Waugh-Fry (leidke ise ühisosad), mis ma kardan, et viimasega ka lõpeb.
Aga unes nägin ma seda, et kirjutasin lugu kahest teismelisest, kes elavad vanaema juures, sest ema töötab välismaal. Unes õnnestus fabuleerimine nii kergesti, et unenägijana imestasin. Nagu ka selle üle, missuguse kergusega (kahe lause jooksul) läks pealetükkiv joodik joviaalsest hirmuäratavaks. Unenägijana nentisin, et episoodil/stseenil on väga hea stsenarist. Loomulikult ei mäleta ma ei esimesest ega teisest situatsioonist ühtki lauset. Olen sündinud kriitikuks, mitte loojaks.