Tundub, et ma hakkan Stephen Fry mõõdutundetust fännamisest üle saama. Paks raamat "Stephen Fry in America" on täis pilte Stephen Fryst ja nõretavaid kiidulaule loodusele ja lihtsatele inimestele. Mul pole ameeriklaste vastu midagi, aga neid raamatus lihtsalt üle lakkuda pole eriti vaimukas. You sentimental old poof, you. Ja kus on toimetaja silmad, Eero Saarinen ei ole taani arhitekt. Mis ülev vaim on langenud jne jne.
Ülikooli ajal kartsin ma kõige rohkem üldse Tõnu Luige filosoofia arvestust, sest ma ei saanud siis ega saa praegugi öelda, et ma väga hästi mõistaks, misasi on filosoofia. Igatahes mingil hetkel valgustas ta parasjagu vastajat ja vastamiseks valmistujaid järgmise repliigiga (täpset vormi ei mäleta, aga sisu oli umbes selline): ""Lendas üle käopesa" ei ole muidu suurem asi näidend, aga seal on üks hea väljend: kanakarja kambakas." Mõistetavatel põhjustel taipasime kohe, et kanakari - see oleme meie. Tagantjärele olen ma aga mõelnud, et filosoof nihutas natuke tähendust. Sest ega ta siis ju ise see nõrgem isend ei olnud, kelle hullunud kari ribadeks nokib. Pigem sobib see kirjeldus praeguse olukorraga, kus kui juba kellelegi küüned taha saadud, peab igaüks oma kohuseks kas või sulekese ära rebida. Langenud ülev vaim nr 2 on selle valguses Mihkel Mutt, kes kasutab juhust, et jõuaks ikka ka kultuuriministrile halvasti öelda.
Ah soo, midagi positiivset siiski ka, kooriühing tunnustas meid tiitliga Flavour of the Month või siis ka aasta koor. Järgnenud pidustuste ja bakhanaalide pöörasusest annab märku fakt, et ma ostsin Mäos burksi (kapsa- ja porgandisalatiga) ja sõin selle ära! Sedavõrd räme pidu oli.