Pühapäeva õhtul, nii 18.10-18.12, purunes mul üks illusioon. See, et "Ei, vene keelest ma ju saan nii palju aru küll, et...". Toatüdruku esimesi repliike kuuldes selgus, et teatris klassikalise tüki puhul ei saa ikka suurt midagi. Samuti selgus, et ma ei mäletanud üldse, millest "Häda mõistuse pärast" räägib. Lavastajakujundid olid küll selgemast selgemad, mässaja ilmus lavale nahkjopes ja mootorrattaga ning rokkis teises vaatuses sõna otseses mõttes. No selline ellujäänud James Dean, rebell, kui selline sõna peaks meil olemas olema. Imelikul kombel leidis üks arvustajatest, et ajakohastamine viitaks justkui 60ndatele, minu arust viskas ikka sellist Stalini-aegset vinet sisse, nuhid, kes kusagile helistasid ja teatasid jne. Näib ka, et etenduse lõpp on tasapisi muutunud. Kui arvustajast aru sain, murdis Tshatski esietendusel müüridest läbi Eesti lipuga kaunistatud tulevikule vastu, minu nähtud versioonis jõlkus ta mitu korda edasi-tagasi ja jäi lõpuks varemetele istuma.
Jaak Alliku arvustuse leidsin hiljem ja olen temaga üldjoontes nõus, aga ehk on lavastaja mõelnud teistsuguse publiku peale. Tuleks näidend üle lugeda, aga kuna originaal käib ilmselt üle jõu, võib juhtuda, et tõlge annab jälle mingi muu pildi. Paralleeltekst oleks hea, aga kust sellist võtta.
Anonüümset muusikalist kujundajat aga tahaks millegagi visata, tema tõttu tõuseb mul aeg-ajalt ajusügavustest üles "Kõigi rahvaste lapsed, rahuunistus püha on meil", mida õnnetuseks ka kasutati. Hirmus.