Kunderi tänav muutub südaööl kahesuunaliseks

...ja hakkab verist vahtu välja ajama?

Kas polnud siiski liiga vara realiseerida, et vararealiseerimiskeskuses võib olla uut vara realiseerida?
Ei olnud.
Seal oli slogan "Üllata iseennast", mida mina näiteks ka usinasti tegin, nuusutades seepe ja aevastades iga jummala kord täiesti ootamatult, aga igaks juhuks ei oldud jäädud lootma ainult külastajate selveüllatusvõimele, vaid oli ka oma varadest üht-teist välja pandud. Näiteks ukse kõrvale elusuuruses Frankenstein (elusuuruses on tema puhul muidugi suhteline mõiste, taaselustamisjärgses suuruses?) sildiga, mis ütles midagi, et ikka tapvalt head hinnad vms.
Noja seal oli siis veel letike nahkgalanteriiga, mis pani mind Chalice'i parafraseerima: "Naised, naised, aga teate, mis teist tehakse? - Ei tea, aga meil on tunne, et sa räägid meile seda." Lühidalt, teie nahast tehakse kindaid. Õnneks ka meeste nahast. Aga paistab, et pigem aafrika naiste ja meeste.
Aga jumala tasuta sai väga stiilset kohvipruuni pakkepaberit, mille peale oli kirjutatud Linda. Kohe tuli mul see laul meelde, kus vahepeal on väljamõeldud keeles sõnad, hakkasin originaali otsima, aga selgus, et 20. sajandil on saasta toodetud, mis veel internetti pole jõudnudki. Leidsin küll lehe, kus on masendavaid plaadiümbriseid algversiooni esitatajate singliparemikust, aga teksti netu.
Tänane tulevikulootuse preemia läheb aga siiski Kopli tänavale, kus värava peal oli silt "Ma pole kunagi ketis". No asi siis nüüd millega laiata. Parem räägi, õilis loom, kuidas sa kirjutama õppisid. Kui kaua läks, et pliiats käppade vahel püsima hakkas? Või sidusid peremehed selle saba külge?

Mida küll Mati Kaal tegelikult mõtleb, kui ütleb Ekspressis: "Aga tulge laupäeval loomaaeda, meil on amuuri leopardi puuri pidulik avamine!"??

Ettevaatust! Sisaldab nilbeid mõtteid ja kirjavahemärke!
Day one.
Pereema rebib õhtul kilest välja värske seltskonnaajakirja, jõuab sellele lehele ega suuda silmi uskuda: "Mida v...u?!?!"
Day two.
Pereema räägib tööl ajakirja mittenäinud kolleegidele, mida nad seal näha võiksid. Nood ei saa päris hästi aru: "Mida, v...u?"
Day three.
Pereema alaealine poeg on ajakirjast lõpuks ometi saanud need lehed välja rebida ja näitab neid vahetunnil lähematele sõpradele. Kostab tunnustavat üminat: "Mida v...u, tmaivõi..."

Instant karma on võimas asi. Nagu jõudsin kellegi kohta kurja mõelda ja öelda, tuli laks näppe mööda kohe ära. Linasel lemmikseelikul leidsin nii hõredaks kulunud koha, et valgus paistis läbi, sealjuures üldse mitte harjumuspärasest istmikuareaalist, vaid külje pealt. Karta on, et kangas oli sealtkohast lihtsalt defektne. Tuleb siis mingit paikamist-tikkimist-heegeldatud motiiviga katmist kaaluda. Nagu mul selleks nüüd tõesti aega oleks.

Ettevaatust, puhas mürk.
I&I peaksid oma internetiprojekti uuesti positsioneerima. Algusest peale olen kahtlustanud, et tegu on eksperimendiga, aga järjest segasemaks läheb, kas ilukirjandusliku, ajakirjandusliku, suhtekorraldusliku või meditsiinilisega. Viimasel ajal näib, et võidab meditsiin. Ja siinkohal tuleb vist nentida, et kirurg on teinud head tööd. Nii puhtalt on eemaldatud ajust osa, mis laseb tegude ja tulemuste vahel põhjuse-tagajärje seost näha, et lihtsalt hiilgav. Lilled Algernonile, osa 2. Aga haige inimese üle pole ilus naerda, sellepärast soovin lihtsalt head paranemist ja soovilauluks oleks "Vaikus on kuldne".
Ühtlasi sooviksin esitleda Ajakirjanike Liidu juhatuse uusi kandidaate: Charlene Rennit, Triin Tulev ja Marta Vaarik.

Tõesti, tõesti ütlen ma teile, kevad on käes, mis tähendab, et peahoones sees on külmem kui väljas.
Muidu on ka igasuguseid uue puhta alguse märke näha. Elukohajärgses raamatukogus oli lõpuks ometi üle võõbatud kiri "Hedi oli siin ja pani näpukat" I ja II korruse vahel. Mulle koostatakse tunniplaani sügissemestriks, mis hõlmab taas aega 8.30 reede hommikul ja küllalt sageli kõlas ka 10.15. Ma pean ilmselt avastama lõokese endas.
Päris lõokese häält kuulsin laupäeval Lasnamäe Maksimarketi juures. Õhkasin liigutatult, aga see on puhas täiskasvanuaja ilming. Lapsepõlve flashback'ides on lõoke alati komplektis palava suvepäevaga maal vanaema juures, kus öeldakse jõhkralt: "Nii ilus soe ilm, mine ometi välja mängima!" No mida ma mängin seal palun? Kuum on, hein torgib, parmud söövad ja joogiks on ainult kaevuvett, mis lõhnab imelikult ja pole ka definitsioonikohaselt värvitu.
Lasnamäe imed aga ei lõppenud. Kui tokerdasin Smuuli tänavat mööda tagasi, peatus tänava servas valge pikk limusiin ja juht tuli välja. Tarantino käsikirjas selleks, et laip tööstusmaastikule visata vms, aga päriselus selleks, et tagaistme valgesaapalisele daamele vahuvein lahti teha. Vahuvein. Limusiin. Smuuli tänav. Uskumatu kolmik. (Otsisin vanasõnade andmebaasist mingit tarka lauset siia, et kolme maagilist tähendust aegade tarkusega illustreerida, aga leidsin, et vanarahvas ei oska eriti kolmeni lugeda: "Kolm asja, kelledest tuleb eemal hoida, oo: püss, pill, uur, hoor". Rahvusliku iseloomu kohta saab siin keni järeldusi teha.)
Aga võtkem siis ette hoopis selline kuldne trio nagu eesti telekanalid. Tükk aega on mul meeles mõlkunud lause "Nagu muinasjutus ikka, on kaks neist normaalsed ja kolmas lollike". No eelkõige siis, kui suure reede õhtul oli kavas "Mehed mustas" ja Galactica sari on endiselt kellaajal, mida õhtuks võib nimetada vaid see, kes teab ka kindlasti, et päike tõuseb läänest. Aga siis tuli mul meelde, et eks sellisel lollikesel ju lähebki enamasti hästi. Ja eilne piraadifilm oli ju ometigi maitsekas valik. Seevastu kümme minutit uut eesti põnevusfilmi kanalkahes laskis mul kurjalt ohata, et mõned asjad ei muutu iial. Kui Toomas K asja juures on, ei saa ju tunniajasest loost ometi puududa kaks minutit pilti autoga sõitva Mait Malmsteni mõtlikust näost ja ebaloomuliku intonatsiooniga esitatud dialoog. Nii et ei teagi, kes lõpuks lolliks jääb. Vaataja kindlasti.

Selle nädala liistud kaotanud kingsepp on Paavo Kangur, kes käis Itaalias poliitüritusel ja võttis natuke Euroopa tulevikule mõelda. "Vatikani kohal lehvib Euroopa Liidu lipp, mis viitab meie kõigi ühistele usulis-kultuurilistele juurtele. Korraliku Euroopa eesmärk on vältida balkaniseerumist ehk lõputuid tülisid ja ka helvetiseerumist ehk põrgustumist, mis tähendab ühise identiteedi ehitamist, kaotades rahvuslikud omapärad ja erinevad keeled." Inimesena, kellel seisab mai lõpus ees sõit Šveitsi ehk Helveetsiasse, olen ma nüüd pisut murelik: kas tõesti kõik minu peale vihased inimesed, kes mind põrgusse on saatnud, teadsid midagi, mida mina ei tea? Noh, aga vähemalt ei pea sooje riideid kaasa võtma.

Eile sai raadiokuulajaskond teada, kuidas slolehes naisi liigitatakse: kõõmad ja juustud. Ajakirjanduselt ootaks muidugi laiemat paletti niisuguse teema käsitlemisel, värskemaid metafoore jne. Ise ma mõtlesin ükspäe, et kui üldiselt on teada, et uudis on üles ehitatud nagu pööratud püramiid, siis miks mitte kasutada seda teadmist inimkeha kirjeldamisel: Ah missugune uudisekujuline noormees! - Jah, nii ilusti väljaarendatud juhtlõik. - Aga pealkiri pole eriti õnnestunud. - Seda küll. Ja taustainfo, ah, sellest viisakad inimesed ei räägi.
Tegelikult põhjustab minus hüsteeriat väljavaade, et õhtul tuleb minna pilte tegema. Pilte rõõmsatest silmadest. Naeratades. Well, I don't do smiling. Viimati käisin näopilti tegemas 2001. aastal Saksamaal, kohaliku välismaalasteasutuse jaoks, kus spetsiaalselt hoiatati, et ei mingit ülemäärast lõbutsemist, taustasein olgu sinine ja pea otse. Üritasin siis olla tõsine, karge ja põhjamaine, ja ära petsin, lastigi natuke aega edasi olla. Mitte et ma ise oleks väga tahtnuda, aga pidi. Tänase pildistamisega on sama lugu. Peab. Lasksin endale pähe sihukese koguse juukselakki, millest oleks tervele "Dallase" cast'ile jätkunud. Võib-olla oleks sellega saanud fikseerida ka naeratuse? Ja siis kortsud silikooni või makrofleksiga täita? Lisaks veel sartoriaalsed soovitused: kampsunit tuleks vältida. No aga mul muud ei olegi, ma olen ju eesti fill, kampsun ja maani seelik on mu teine nahk!
Nahast rääkides. Omandasin apteegidaami soovitusel ihupiima, mille peale oli kirjutatud, et sisaldab uureat. Kus uurea, seal ei saa uriin ju kaugel olla, mõtlesin ma, aga kontrollima ei esialgu hakanud. Täna ei pidanud vastu. Tõepoolest, teaduse ja tehnika sõnastik rääkis kõik ilusti ära, et leidub imetajate uriinis ja on tuntud ka nime 'karbamiid' all. Ma muidugi mõistan, et tegu on sünteetilise ainega, aga ikka on kahtlane tunne. Kas põhimõtteliselt võiks siis vaheastmed välja jätta ja lihtsalt lasta mõnel imetajal regulaarselt nahka niisutada?
Mõnikord ikka oleks kergem olla afgaani vanaeit.

Ullumaja.
Uue lauseõpetusliku õpetusraamatu käsikirjas, mida eile lugesin, on kaks näitelauset, "Linnar armastab ainult iseennast" ja "Linnar armastab ainult Linnarit". Ei jäeta kommenteerimata, et esimene on ühemõtteline, aga teine võib tähistada ka homosuhet. Märgatagu näitelause eesnimevalikut, muidu möllavad seal enamasti Jaan, Jüri ja Tiit-Rein Viitso.
Juba öösel hakkas peas tüütult kummitama aldisoolo "Kihnu pulmalauludest" - "Seniks, seniks, eidekene, seniks oli ilu õue pealla.." Enne magama ei jäänud, kui lugesin natuke Martin Amise raamatut "Information", kus ma ei saa aru a) suurest hulgast sõnadest, b) miks vahepeal planeetidest räägitakse, c) kas tõesti lühemalt ei saanud. Uni tuli hästi, aga hommikul oli Kihnu pulmalaul tagasi. Väga pahaendeline. Ja hullemaks läheb: tänaval tuli vastu militaarsete kalduvustega lembelaulja i*B***, sihtis mind sõrmega ja tegi pabah! Äkki ma olen surnud ja ise ei teagi seda?

Ohhoo, Yle 1 näitab jälle Matteuse passiooni, mille teine pool mul möödund aastal kuulmata jäi, sest ma ei leidnud saatekavast üles, mis kell see pidi olema. Üldse on head muusikat järgmisel nädalal kõvasti, Bachi h-moll missa ja Brahmsi "Saksa reekviem". Viimast ma olen ise ka kunagi ammu laulnud, võimas koosseis oli, neli koori ja Rootsi Raadio sümfooniaorkester. Esimene orkester minu elus, kus kõik metsasarved kogu aeg õigesti mängisid ja kus siis, kui proovis ametiühingu ettekirjutatud vaheaeg saabus, pandi poogen poole takti pealt käest ja mindi rõõmsalt lobisedes kohvi jooma. Ameerika dirigent oli tulivihane, aga mis sa ära teed. Proovid olid paras tsirkus üldse, sest üks kooridest, Minini kammerkoor Moskvast, nõudis lavale tõlki, kes neile ümber paneks, mis taktist siis üürgama hakata. Tädidel oli sihuke vibrato, et selja tagant oli näha, kuidas kõri väriseb. Klassikalisel "ise oled loll, kui aru ei saa, ma räägin ju aeg-la-selt" moel üritas üks naisterahvas teada saada, "a kakoi u vas kostjum". Caracase Schola Cantorumi tütarlapsed vaatasid teda lahkete pruunide silmadega ja vangutasid arusaamatuses pead. Meie teise eestlannaga vaikisime kangelaslikult, et end mitte sovettidena reeta. Aasta oli siis ju 1990 ja me olime kolm nädalat ülejäänud maailma noorte koori liikmetele seletanud, et kõik Nõukogude Liidu inimesed ei ole venelased ja eesti keel on tegelikult ka olemas. Todd, kellest olen eelmises bloogis kirjutanud, õppis mõned sõnad isegi ära. Näiteks on reekviemis lause "Tod, wo ist dein Stachel", mida me siis kurjakuulutaval ilmel Toddi käest küsisime, kes sirutas näpu välja ja teatas: "Siin, minu Stachel!"

On aeg üles tunnistada. Ma olen vaadanud juba kolme "Bollywoodi" saadet ja mulle meeldib. Olen ostnud juba kaks Naistelehte. (Selle sobivam nimi oleks küll Tütarlasteleht, neile tüdrukutele, kes juba tööl käivad. Näiteks igasugustes ajakirjades oma sõbrannadest kirjutamas. Aga ehk sirgub tütarlapsest siiski naine ka lõpuks.) Mis järgmisena? Barbara Cartlandi raamatud?

Ega muidu Venemaa mehi ju väga millegi pärast kadestada ei ole, eks ju. Keskmine eluiga on nigel, välismaa filmides tuleb kogu aeg mängida rõveda aktsendiga halvasti organiseeritud kuritegevuse esindajaid ja kodumaal on oht kodus tainarulliga vastu vahtimist saada suurem kui mujal (svo väidab, et kolmandik moskvitshe on naise vägivallatsemise kätte jäänud.)
Aga ajakirju tehakse neile jälle väga häid. Vene Esquire fotograafia erinumber on ilus ja huvitav ja sellega oli kaasas väiksem vihuke, kus on viis lühijuttu, mh Zadie Smithilt ja Elmore Leonardilt. Pärisajakirjas räägib Eco, miks kuulsusi pildistada ikka mingit mõtet pole, ja Garcia Marquez, et ta on väikekodanlik kirjanik. Õpetatakse pildistama portreed, akti ja looma. Moepildiseeria modell on Suure Teatri kunstiline juht. Vat selline tase.

Oh taevas, missugune kirgede paradiis patusel maal oli ülikooli puhvet! Vaikselt nuttis latte kohal PM blond kaastööline, keda seljale patsutas vanem kolleeg. Kõrval arutasid saksakeelsed vanamehed õlle kõrvale kõike alates Barbarossa plaanist kuni Berlusconi tagasivalimise võimalikkuseni, kaks puhaste nägudega kohalikku noort viisakalt kuulamas. Minu vastas mängisid malet prillidega nooruk ja suitsupitsiga Priimat tõmbav vanamees, kelle tumeda õlle klaasis vaht tasapisi lahtus. Male ära mänginud (oletan, et mehine käepigistus oli viigi märk), asusid nad ilmselt bridzhist vestlema: "Kui alguses on pakkumises üks risti...". Nõtkel sammul läks kohvi ja koogi järele ETV Brüsseli korrespondent, kelle juustes välgatas aknast paistva viltuse päikesekiire mõjul juba pisut halli.
Tööta siis niisuguses lutsulikult melankoolses meeleolus.

Viisin raamatukokku portsu ühekordseks kasutamiseks ostetud vene krimkasid. Samal ajal müüdi seal raamatukogule üleliigseks muutunud kirjandust. Mõtlesin, et jätaks enda omad ka sinna lihtsalt vaikselt vedelema, las inimesed võtavad niisama, aga siis tuli meelde, et tundmatusse kilekotti ei suhtuta enam endise entusiasmiga. Toimetasin kotikese ikka raamatukogutädide hoole alla. Ma olen sel moel kodunt juba peaaegu 50 raamatut vähemaks saanud. Järgmisena on plaanis kampsuniriiulit tühjendada, aga selle kohta öeldakse, et riiete äraandmine toimub ainult suulisel kokkuleppel mitmesuguste varjupaikadega. Vaevalt küll muidugi perevägivallast vaevatud naised ja kodutud mürsikud mu isetehtud kudumitest erilises vaimustuses on. Ma ka ei tea, kasutatagu siis loomade varjupaigas allapanuks. Ma tahan koju õhku ja tühjust.

Nojah, aga eks eile olnudki ju ka liiga tore päev, et tõsi olla.

Täna käis klõps suhteliselt hea tuju ja täieliku augu vahel nii kiiresti ära, et ei osanud isegi tähele panna, millal täpselt ja mille peale. Natuke peaks ju juba karastust olema, aga ikka suudan pisiasjade peale tuju ära kaotada.

Feministi sinine esmaspäev
But would it be dangerous to suppose that women’s brains are smaller than men’s because, over the millennia, we men have been selecting friendly women with whom to breed? And that therefore we have domesticated them?
Aga mul on ammu selline tunne olnud! Vaadakem paralleele koeraga. Saadi temast suure vaevaga jahiloom ja karjavalvur kasvatatud, kui mõlemad tegevused suhteliselt marginaalseks jäid. Siis otsustati vaadata, mis temaga üldse teha annab, kui suureks/väikseks või karvutuks või hüsteeriliseks või dekoratiivseks teda aretada annab. Naistega ju sama lugu. Huviga jälgin, kuidas eksterjöörist roogitakse välja mõned bioloogiliselt olulised jooned (selle lause kirjutas masajalgne püknik minus) ja arendatakse teisi jälle absurdini. Kindlasti on kusagil mingid hullud, kes üritaksid kõike ka loodusliku valiku abil korraldada, aga kuna nad ilmselt tulemust ise näha ei saa eluea piiratuse tõttu, tehakse esialgu simulatsioone. Okei, põhimõtteliselt tõesti ei pea keha enam soojapidavuse huvides nii karvane olema, seetõttu pole mul midagi karvutustamise vastu, aga no mille pagana pärast peaksid naisterahva huuled olema paistes nagu poksijal, kes on eile vastu hambaid saanud? Miks meesterahval ei pea? Kõnelemata naha alla topitud poolikutest jalgpallidest ja kleebitud küünistest, pea külge keevitatud valejuustest ja muust säärasest. Ja müüakse veel lihtsameelsetele ulukitele idee ka maha, et kõik see on nende enda enesetunde huvides: because you are worth it, bitch!

Grand prix