Viisin raamatukokku portsu ühekordseks kasutamiseks ostetud vene krimkasid. Samal ajal müüdi seal raamatukogule üleliigseks muutunud kirjandust. Mõtlesin, et jätaks enda omad ka sinna lihtsalt vaikselt vedelema, las inimesed võtavad niisama, aga siis tuli meelde, et tundmatusse kilekotti ei suhtuta enam endise entusiasmiga. Toimetasin kotikese ikka raamatukogutädide hoole alla. Ma olen sel moel kodunt juba peaaegu 50 raamatut vähemaks saanud. Järgmisena on plaanis kampsuniriiulit tühjendada, aga selle kohta öeldakse, et riiete äraandmine toimub ainult suulisel kokkuleppel mitmesuguste varjupaikadega. Vaevalt küll muidugi perevägivallast vaevatud naised ja kodutud mürsikud mu isetehtud kudumitest erilises vaimustuses on. Ma ka ei tea, kasutatagu siis loomade varjupaigas allapanuks. Ma tahan koju õhku ja tühjust.