Miks minust psühhoanalüütikut ei saa.
Ütleme näiteks, et tuleb heidab diivanile endine ajakirjanik ja tulevane kirjanik ning kohvikupidaja. Mina kuulaksin, mõmiseksin ja kirjutaksin paberi peale vahepeal mõned laused.
"Mu ema tahtis olla oma mehele hea naine, aga see ei muutnud meest paremaks. Pigem vastupidi, mees hakkas seda headust enda huvides ära kasutama."
Mis see nimi oli, Oidipus?
"Näiteks olid mul mitmel korral autoga sõites mõtted, et mis oleks, kui sõidaks kiire hooga teelt välja vastu sillaposti. Seejuures mõtlesin seda ka siis, kui pere oli autos. Et kui juba lähme, siis kõik koos. Et miks mu lapsedki peavad kannatama samu pingeid mis ma ise."
Mhmh, tagasi üska, janiiedasi janiiedasi.
"Ja nüüd ma olen elus. Elusam kui kunagi varem. Ja ma võiksin rahulikult surra, ent paradoksaalsel kombel on surm see, mida ma praegu kõige vähem igatsen. Mida ma praegu igatsen? Kummikomme süüa, neid unustasin eile osta, kui koos I-ga poes käisime."
Oh issand, võta pöial suust välja, suur poiss juba. Pole midagi, pole midagi, küll tädi I tuleb ja lohutab, kui punnu jälle peale tuleb või teised poisid raadios mõnitavad. Olgu see viimane kord, kui mulle laps kliendiks sokutatakse.