Eurovision 2010.
Aserbaidžaan - meeleheitel koduperenaise laul 17-aastase suust. Veenev? Mitte väga. A noh, Skandinaavia allhanke tegijatel on naftariikidest ikka natuke pappi oodata.
Hispaania - EBU suurema rahastajana väljaspool konkurssi laval. Jah, aga kes teile selleks tegelikult raha annab?
Norra - "Sel aastal teeme meie Hollywoodi Iiri-teemalise filmi teemalaulu, eks ju."
Moldova - geidiskode edetabeli kindel konkurent.
Soome telekommentaatoritelt kuuldud omastav kääne 'Küproksen' andis võtme Küprose laulu iseloomustamiseks - kipsplaat mis kipsplaat.
BiH (ei viitsi välja kirjutada) - hakkab täitsa meeldima, kui keegi paremini laulaks.
Belgia - telesari peavoolust eemal ujuvast teismelisest, kes ikka lõpuks õnne leiab ja mõistab, et cheerleader'it ei olegi mõtet püüda, seni poisilikult mõjunud quirky sidekick Jessica ongi elu armastus.
Serbia. On mitu küsimust, näiteks, kas ta laulab meelega valesti? Kas ta on Leo või Lea? Kuidas õnnestus Radovan Karadžicil nii kaua jooksus olla? Vastus on üks - Balkan.
Valgevene. Imeedžin, aga see oli laul, mille refrään mul järgmisel päeval meeles oli. (Teine oli Läti, kes pani kinni selleaastase valestilaulmise konkursi.) Ühtlasi tuletab liblikaepisood mulle meelde, et mingis muidu täitsa korralikus raamatus väideti, et liblikauurijad on etümoloogid.
Iirimaa. Teatav kergendus on kuulda esinejat, kelle jaoks inglise keel on igapäevane reaalsus. Hollywoodi teemalaulu lepingu pärast kakeldes on teil seega teatav eelis, Paddyd ja Paddette'id. Ja tore, praegu lugesin, et autorid on Lina Eriksson ja Morten Eriksson. Out-oirishing the oirish?
Kreeka. Meelde tuleb paraku vene surematu lüürika Opa, opa, sroslas p---- i ž----. Solist meenutab üha enam Tom Arnoldit, mis ei ole hea märk.
UK. Britid päiksepaistest laulmas on sama veenvad kui Nõukogude Liit rahu teemal.
Georgia. Muusikalitähe suus moondub kõik Andrew Lloyd Webberiks, kuigi autorite nimed paistsid jälle pigem Põhjala healoluriikide kodanike passidesse sobivat. Aga esituse kohta mitte üks kobin, võimas.
Türgi. Eks gastarbeiterite eest tule ju millalgi tasuda, miks siis mitte Rammsteini riffide ja teutooni roki tõsidusega selle igavese kõhutantsu ja eksootiliste kulmukaarte ekspluateerimise asemel.
Albaania. Vaatamata solisti puritaanide ujumisriideid meenutavale kostüümile on jälle tore geidisko laul. Taustalauljad on kogu võistluse kõige ägedamad. Gnessinite muusikakoolist välja kukkunud viiuldaja - jah, ega kõik ei saagi Tšaikovski kontserti esitada. It's raining Albanian men. Huh.
Island. Hera Björk kõlas soome kommentaatorite suust algul nagu herra Björk. Geidisko selle hetke lugu, kui tahaks juba aeglasele paaristantsule üle minna, aga noh, natuke seda särtsu veel on, et hüpata, rusikas püsti, ja röökida ainsat fraasi, mis meelde jäi, enne kui Prantsuse lütseumi 1. klassi katsete järel uks sulgus ja tuli siiski piirkonna kooli minna, mõnitustele ja alandustele vastu.
Ukraina. Vägev laulja, mis sa ikka ütled. Dolores O'Riordan tuli meelde, mis tast saand on?
Prantsusmaa. Õigemini, Radio Congo.
Rumeenia. Jumala korralik poplaul. Ja võta end koomale Mariah Carey, teise oktavi noodid pole ainult sinu omad.
Venemaa. Kindlasti oma iroonilisel moel toredad jorsid, aga laul kahjuks ei helistanud mu hingekeeli.
Armeenia. Selle alguses mängiva duduki reputatsiooni on ära rikkunud loendamatud filmid, kus tema igatsev hääl saadab tulevase terroristi lapsepõlve muretuid mänge vaese, kuid ausa mägiküla poristel tanumatel. Aga mida tegi taustal see valküüride lennust maha jäänud emand? Esitaja on muidugi üleelusuuruses iludus. Aga kas ma täheldasin juuksepikendusi...?
Saksamaa. Ei, mingi relvastatud meeskond tuleb saata selle laulu arranžeerijat ja helirežissööri maha võtma. Te ei vääri elu.
Veriset kyynelet polttavat kurkkuani - millest see Portugali Alicia Keys õigupoolest laulab?!?!
Iisraeli esineja on paari päevaga, mis poolfinaalist möödas, möödalaulmise edetabelist peaaegu välja pääsenud. Aga Mossad teab, kus te elate, kui tema poolt ei hääleta.
Taani. Sting tahab "Every Breath You Take" põhja tagasi.
Jälle Hispaania, sest mingi hull roninuvat lavale esimesel korral. Ma vist ikka ei tõstnud pilku üldse pärast esimest viit sekundit.
Hmh. Ei teagi, kellele see korraldamise karistus siis võiks osaks saada. Karta on, et Saksamaa on jälle see, kes peab külma arve teinud laudkonna eest raha välja käima.

Kuna puhkuseks mere ääres pole aega ega võimalust, lõin meeleolu käepäraste vahenditega. Puhastanud merekogre sisikonnast ja soomustest ja pesnud käsi tõrvaseebiga, võib nüüd ninaga vedades õhata: oh, õhtu rannakülas.

Päris suur jahmatus on tõdeda, et kaasteeliste asemel oli meie roll olla egotripi reisisaatjad.
Või sõjasalk, kes peab kõike tegema nii, nagu pealik ütleb. Ainult pealik teab, kuhu minna ja mida teha. Kõik on vaenlased, igal pool on vaenlased.
Või perekond, mille siseasju ei tohi kunagi arutada, muidu ema läheb ära.
Või miljon muud metafoori. Sest otse ei saanud ega saa praegugi rääkida. You don't talk about fight club.

Kui tahaks nüüd Kreeka riigi täiesti põhja lasta, võiks kõik nende poolt hääletada. "Hello Athens, this is Brussels speaking..."

Poola õunakasvatajate lobitöö on ikka vägev küll, nentisime. Aga muidu - soome kommentaatori lause "en ymmärtänyt ihan kaikkia" on selle ekstravagantsa kohta üsna pädev kokkuvõte. Huvitav on olla Euroopa normaalsemate seas.

Palju sealt "Sõrmuste isandast" veel tegelasi jäänud on, keda Euroviisu laval pole nähtud? Orgid olid, haldjaid on iga natukse aja tagant ja sel aastal on kord puuinimeste käes. Guglunkide bänd oleks tore muidugi.
Ui, bajaan.

Dilemmas, kas tõlkis inimene või masin, jälle kaks argumenti masina poolt: Kalahari võsamehed ja sa igavene eesliperse (you asshole). Tõe huvides tuleb muidugi öelda, et sellistele asjadele võib järgneda kaks-kolm lehekülge täiesti korrektset teksti, sealjuures hästi visualiseerimist toetavat, mis vaenlasele-võluviskekiviga-pähe-seiklusjutus on ju ometi eelkõige tähtis, ja siis jälle mingi veidrus, mis kontrastis eelnevaga paneb seda enam kulmu kortsutama. Aga kui ikka tõlketooteid on aastaid tulnud nagu Imaverest saelaudu, siis pole tegelikult imestada, kui veskimees on pisut väsinud.

Kui ma natuke tööd ära teen, siis vaatan neid pilte edasi. (Link leitud A. Lebedevi juurest.)
Kõige suurem üllatus oli tõdemus, et neetud lugu, nõukogude minevik oli tegelikult värvilisem, kui võiks arvata, oleme aga ilmselt koduste luitunud mustvalgete fotodega endale sellise halli ettekujutuse saanud. (Ma ei ütle, et oli ilus, ma ütlen ainult, et värviline.)

Andke nüüd jälle vihapurse andeks, aga kusagil peaks tõlkijate andmebaas olema. No et see inimene on muidu tubli ja töökas, aga on valdkond või allkeel, milles ta on täiesti tume. Tänased näited: all the money in the world - maailmas igal pool raha. quite a bit - pisut. How great was that? - Kui suur see oli?

Et siis Paides käisin jälle. Restorani kokk ei olnud just edasi arenenud (näiteks eelmisel korral küsis keegi hajameelselt, kas see oli kana või siga, mida me nüüd sõime) ja ikka sama roheline maitseainesegu oli mängus, ainult et selle kõrvale oli ilmunud ka üks punane. Ma ütleks seetõttu, et neljakuningahotellil tuleks üks-kaks kuningat maha võtta. Samas, hinna sees oli sedapuhku valjuhäälne ööbik akna taga. Suvi sobib meie väikelinnadele ikka palju rohkem.
Uue toimetamistöö tõlkija tõlgib "You ate your father's brains? That's such a gross thing to do!" lausetega "Sina sõid oma isa aju? Ilmatu vahva toiming!". Ilmatu vahva küll.

Ilmselt Juure plaadiraamatu lugemise tagajärjel oli täna juba selline tunne, et võiks elu soundtrack'i Prokofjevilt Popidioti peale tagasi pöörata. Et ei pea enam kogu maailma raskust tundma jne.
Eks ma selle raamatu tõttu sain küll ka jälle naerdes minevikuga hüvasti jätta, sest elustusid igasugused veidrad pildid: kujutage ise ette, kuidas omakootud kampsuneid kandvad keemiliste lokkidega (v.a üks, kellel olid loomulikud lokid) 17aastased tütarlapsed on ennast kuidagi Tartu levipäevade ajal Vanemuise kontserdisaali prožektorirõdule sisse rääkinud, et Radarit kuulda. Radarit, oh taevas küll! Sealjuures seda varianti, kus Raul Vaiglat enam ei olnud, ehk siis ka puhtas libiidopõhises fännamises polnud küsimus. Ma pidin nooremast peast ikka küll talumatu snoob olema.
Otsekui kinnituseks, et enam ei ole, käisin täna kohvikus Sodiaak lõunal. Ja teate, dekoratsioonid olid küll talumatud, aga keegi köögipoolel oli ideaalse härjasilma praadinud.
Imed ei lõppenud, ülikooli raamatukogu oli millegipärast otsustanud loobuda Strugatskite raamatust "Miljard aastat enne maailmalõppu". See tuleb nüüd küll minu koju elama.
Aga jah. Tagasi eesti muusika juurde. "Ütle, miks mul on selline tunne, et kohe-kohe läheb halvasti?" Kas saab täpsemalt genius loci't ja zeitgeist'i tabada? Meie seas liigub ikka geeniusi. Peaks minema plaate ostma ja neid nii edasi tegutsema julgustama.
Väikseks vinjetiks veel see, et paar aastat tagasi talvel raamatu autori lapsepõlveradadele sattunult (Vastse-Otepää algkooli poolruineerunud hoones) leidsin põrandalt rohelised vihikukaaned, ilmselge kindla õpetajakäekirjaga oli peale kirjutatud "utšenika 5 klassa Kanepiiskoi srednei školõ Marta Jura" vms. Miks vene keele vihikul just roheline paber pidi olema ja eesti keelel punane? Ae, semiootikud, uurige välja.
PS parandasin vahepeal Strugatskite pealkirja ära, nüüd on õigesti.

Ükskord on ikka esimene kord.
Tegin täna ühe audika aknalauale käepärastest vahenditest natuke Dead Fly Art'i, pabertaskurätist ja surnud kärbsest. Kui kärbsel oleks jalad alles olnud, oleksin need kenasti teki peale seadnud, aga polnd, seega magab ta seal nüüd külili, kirja all "Sweet dreams!".
Kunstist julgust saanud, vaatasin ikka oma 30 sekundit Vaido Neigausi videot.
Mõnikord jääb esimene kord viimaseks.

Ehh.
Tulin jalgsi koju (teel tulid vastu mõlemad kuulsad noorpoetessid - Andra T ja Kristiina E -, autentse Emajõe delta bluus kajas vaikses õhus Reiniku gümnaasiumini, mille asukad täitsid ülikooli peahoone koridorid kilgete ja ärevuses noorukite higi lõhnaga), nutsin natuke ja loen nüüd elu sumedusest. Vat seda tahakski.

Päeva väga kurb iroonia on päringu "elurikkus" peale sattuda saidile, kus on muude tekstide seas veerandtuttava inimese järelehüüe.
Päeva ülejäänud kurbus pärineb endiselt kooriga seotud asjaoludest. Tahaksin ust kinni lüüa, aga pole just niigi liiga palju enam sinna teisele poole ust jääjaid. Jõuetuks võtab.

Tegelikult ikka täitsa armas. Siiamaani muhelen. Thank you, mr president.

Postmodernism, nagu me seda tunneme.
THI, pressikal: "That someone will say "Oops, I did it again!""
Lisatud: kes ei usu, Yle 1 uudistes, umbes 6 minutit pärast algust.

Ma peaksin ikkagi mainima, et nägin eile autoaknast ka neid karusid Viljandi-Tartu mnt ääres. Seisid nagu vürst Vjatško ja Meelis enam-vähem, üle kraavi vahtisid neid õige lähedalt uudishimulikud mehed.