AA Gill on ikka über-ajakirjanik. Anna talle ükskõik mis teema ette ja pärast loed ja nutad, et vaat kuidas saab ja kui täpselt ja "kui õige see on, mis ta räägib". Vanaduse probleemid kajavad mul praegu, nel mezzo del cammin di mia vita, muidugi rohkem vastu kui muretutel (hmh, ei olnud nad nii muretud midagi) nooruspäevadel, aga kirjutamise kvaliteet ei oleks mind ilmselt ka siis puudutamata jätnud.
"They don’t do or have or belong to sex any more, they’re just old. Old is the third sex: girls, boys and the aged."
"The fear is plainly not of the old: it is that we will become them. The old are the zombies at the end of our own home horror movies."
Ahh.

Lumelell on õues ju.
Mis žanri teos võiks olla "Lume lell"? Hõrk uiutus aegamisi kulgevast elust looduses, kus ei lõpetata iial imestamist lumehelveste erisugususe üle? Katastrooffilm, tagline'iga "Ja valgeks läks maa..."/"And then it snowed some more..."? Kaamosedraama kolme napisõnalise tegelasega, kellest filmi lõpuks jääb alles vaid kaks, kolmanda jäljed aga katkevad kesk valget lagendikku?
Mis suveajale üleminekust me siin räägime palun?

Kunagi, kui miljonärperekond T veel Tartus möllas ja lubas odava kohviku püsti panna ja Emajõe tagurpidi jooksma, et Peipsi tühjaks voolaks ja Pihkva dessantväelased kuiva jalaga Mehikoormasse saaks, oli mul neile varuks üks soov (copyright Armeenia raadio): "Et te palgast elaksite". Millegipärast arvasin, et ükski lugeda oskav inimene endale selliseid töökaaslasi või alluvaid ei sooviks. Oh naiivsust. Peaks ju rõõmustama, et vaimust vaeseid (ja see pole diagnoos, vaid tekstikriitika, eks ole) toetatakse, aga Zarathustra ei luba.
Loodan, et näete sissekande vormis taas peegelduvat minu sees valitsevat segadust. 21. sajandi Euroopas sellised Bütsantsi kombed. Tallinlastest on kahju.

Ma olen muidu igati interaktiivsuse ja uute õppevormide poolt, aga eile peatasid mind natuke pärast kl 9 hommikul tänaval tütarlapsed, paberileht näpus, kes küsisid minult, mis on hing ja mis saab pärast surma. No tere hommikust, sõna otseses ja kaudses mõttes.
"Palveränd" on täitsa loetav raamat, kuigi ikka mingi imelik tunne jääb, et mis me eestlased ka ikka Euroopa kaugetest sündmustest teame. Nagu oleks see teistele rahvastele mingi õigustus, et nende peaaegu tuhande aasta tagused esivanemad kuidagipidi isiklikumalt võisid ajaloost osa võtta.
Muusika on ikka kõvasti universaalsem kui verbaalne/pildiline kunst. Sõitsin reedel rongiga Tallinna poole, olime ilmselt Jõgevamaa territoriaalvetes, ja mina kuulasin Bernsteini "Chichester Psalms'i/e", III osa algust. Ja kui hästi sobis see nukra kevadtalvise maastikuga! "Kevade" soundtrack'is poleks see sugugi võõralt kõlanud.
(Siin nüüd sissekande vorm imiteerib elu, mu pea on täpselt samamoodi mingit seosetut mõttepahna täis. Enne kui taidlusfestival ära ei toimu, ei lõpe ilmselt ka see totaalne urelus.)

Ja veel üks puänteerimise musternäidis:

Moskvas ärandati matusebuss

MOSKVA, 7. detsember, Interfax-BNS - Tundmatud kurjategijad ärandasid Moskvas matusebussi, teatas Venemaa pealinna miilits.

Kolmapäeval pöördus Zjuzino linnaosa miilitsajaoskonda munitsipaalettevőtte Ritual autobaasi töötaja, kes teatas, et tal aeti töövahend - matusebuss ära.

Juurdlust toimetavad asjatundjad.

Taaskohtusin failidega, mis eelmisest teisipäevast pärast arvutivahetust olid kusagil teises tegelikkuses kopitanud. Eks neid ole juba kord vanast uude tõstetud aastal 2004 ja nüüd siis jälle. Ükskord peaks nad ikka ette võtma ja üleliigse soga ära kustutama, aga ma lihtsalt kardan, et siis jäävad muud tööd tegemata. Kas õppematerjalidega peaks olema nagu riietega, et kui pole aasta otsa kasutanud, viska minema? Samas, kunagisi toimetustöid oleks praegu jälle õpetamiseks väga hea kasutada, sest eks ma olin siis lollim ja jätsin ilmselt kaunis totakaid vigu sisse.

Lisaksin väikseks näiteks, mida olen omal ajal salvestanud, ühe vintaažuudise BNSilt.

Mees võitis hobust pikamaajooksus
DUBAI, 7. veebruar, AFP-BNS - Ameerika pikamaajooksja võitis Araabia Ühendemiraatides maailma esimese võidujooksu inimese ja hobuse vahel, teatasid kohalikud ajalehed.
USA 100 kilomeetri jooksu rekordiomanik Tom Johnson läbis 80 kilomeetrit kõrberada Abu Dhabi emiraadis viie tunni ja 45 minutiga. Hobune al-Baraaq, ratsuriks Jennifer Nice, oli Johnsonil tihedalt kannul ja ületas finišijoone vaid kümme sekundit hiljem.
Johnson jooksis peatusteta, Nice tegi aga kaks vahepeatust, et loomaarstid saaksid hobuse seisundit kontrollida.
"See oli raske distants. Pidin võitlema kuumuse, liiva, küngaste ja tuulega," jutustas Johnson.
Hobune ei öelnud midagi.

Mingil aastal oli meil maailma noortekoori (ma jahun sellest vist liiga sageli, aga neil/meil on juubeliaasta ja ma tunnen selle eluloofakti üle, et ma seal käisin, siirast uhkust) a cappella kavas üks põhjamaine tsükkel (Norgardilt? Nörgardilt? Midagi muud Ikea tootenimede varamust?) Rainer Maria Rilke ja ühe skisofreeniku tekstidele. (Skisofreeniku panus oli näiteks "Gagang galii ging, gigagang, gugung".) Ühe osa pealkiri oli igatahes "Trauermarsch mit einem Unglücksfall". Nende sõnadega iseloomustaksin ka reedest kevadkontserti, kuigi lahked inimesed on juba lohutanud, et ei, põnev ju. Mina ei tea. Kolmeminutiline muusikaline paanikahoog ei ole minu jaoks eriti põnev. Aga on ju ka inimesi, kes meelsasti horrorit vaatavad. Igatahes nagu ikka tahtsin pärast seda toetuda lihtsale heale ja vaatasin "Printsessi päevikuid" ning tegelesin villa-asjadega. Mingil põhjusel olin pähe võtnud, et tõrvaseep võiks olla vahva villapesuvahend. Võib-olla ongi, aga kampsun lõhnab nüüd nagu suveõhtu raudteel. (Mis ei ole iseenesest halb, kui on suveõhtu raudteel, isegi hea, kui järele mõelda.) Muide, innovatsioonimärkmikuga koos on majja imbunud ka innovatsiooniseep, kus innovatiivne element on "Lisame rasvale kõiki aroome ja rohkem". Peitsin selle b-sani sokiriiulile.
Pärisinnovatsioonist rääkides. Laupäeval vaatasime tundide kaupa võlutult Discovery Science'it, kus näidati lootusrikkaid saateid uuest tehnoloogiast, mis olid suurepäraseks vastukaaluks ülejäänud uudiste nutule ja halale. Natuke õudne oli see Jaapani professor, kes on endale robo-teisiku teinud, inimkarvadest koostatud kulmudega tükkis, kelle ta teinekord üliõpilaste juurde saadab, kui ise ei viitsi kodunt välja tulla.
Edasi aga väljamõeldiste maailmast, kus ma suurema aja viibin. Pühapäeva õhtuti on Eesti ja Soome riigiringhäälingutes väga veider paralleelmaailm, kus Soomes inspektor Morse veel täitsa tegutseb, aga Eestis on ta juba surnd ja seersant Lewis on ohjad üle võtnud. Õnneks on etv2 nii kena ja näitab Lewist ka esmaba õhtu, nii et ma ei pea kummastki ilma jääma.
Raamatuilmas sain täna üllatusega teada, et Pelevini "Õudusekiivri" eesti versioonil on vene omaga suuri erinevusi, esimese kahjuks. Ilmselt on autor rahvusvahelise projekti jaoks lokaalset elementi välja kraapinud, et lihtsam tõlkida oleks, sealhulgas on ta asendanud totakat vene võrgukeelt kõneleva Sliff'i kellegi Sartrikuga, kes pole pooltki nii terav tegelane.
Vladimir Beekmani mälestused lugesin läbi, on ikka mehel tõlkejõudlus! Kui linnaraamatukogu lahti tehakse, lähen vaatan ta originaalloomingu ka üle, kuidagi kahe silma vahele on jäänud. Aimee Beekmani romaane mäletan küll hea sõnaga.

Loomulikult magasin Montalbano maha. Asusin ilusasti Mikita "Metsikut lingvistikat" lugema ja jätsin teleka hääletult mängima, aga uni tuli peaaegu kohe. Kui esimest korda silmad avasin, tuli telekast kiiruisutamist, sulgesin silmad taas. Teine kord ärgates oli kell juba kaks saanud ja ma poleks enam mõhkugi taibanud, kes keda ja miks sedapuhku maailmast välja kirjutas. Magasin nördinult edasi, aga kell kolm ärkasin taas ja muretsesin poolteist tundi selle pärast, kuidas meil täna õhtul kontsert läheb. Katsed mõtteid mujale peletada viisid selleni, et innovatsiooniaasta valguses koostasin radikaalse skeemi, kuidas haigekassa ja pensioniraha vähem kuluks. Mõtte andis muidugi rahandusministeeriumi nõukoda, kus räägiti midagi sellest, et elustiili haigused jäägu ikka edaspidi ravimata. Just nimelt! Kui ikka trikirattur või lumelaudur mõne luu murrab, vaadaku ise, kuidas ta selle kokku kasvatab. Elustiili tulemus ju. Sama autoõnnetuse ohvritega - käige jala! Pensionitega oleks tegelikult ka lihtne, aga viimasel ajal on meil kuidagi hellakesteks mindud selle üksikisiku õigusega elule. Kui ikka tõesti kitsas käes, legaliseerime eutanaasia ja kehtestame vanuse ülempiiri. Sellest võiks kujundada toreda riituse isegi, kui mõtlema hakata.Kord kuus kogunevad need, kellel kell kukkus, vastavatesse pidupaikadesse, linnapead-maavanemad peavad kõnet, esinevad taidlejad, pakutakse torti ja pärast valib igaüks sobiva exit strategy. Ulme, arvate. Ma ei oleks nii kindel.

Ma olen muidu olnud üsna rõõmus, et töötan arhitektuurimälestises, aga kui väljas kümne meetri kaugusel mu NB! kinnistest akendest teeb keegi suitsu ja ma tunnen lõhna, siis vist on ka mõningaid ebakohti.

Yle2 näitab Camilleri raamatute ainetel loodud komissar Montalbano sarja täiesti pöörastel aegadel. Esimese osa vaatasin lõugu paigast haigutades ära (mitte igavuse pärast, väga tore sari on), lõppes nii kolmveerand kahe ringis. Eelmise nädala jätsin vahele, sest olin raamatut lugenud, aga täna ütleb telekava, et 00.45 hakkab ja 2.25 lõpeb. Ilmselt igas soome kodus on mingi salvestav kolu lihtsalt, aga mis peab vaene vaimse töö proletaarlane tegema? Ma ei taha asju juurde osta, sest elu näitab, et ka näiteks küljed, mis ma salvestan, et näh, tore artikkel, hiljem loen, jäävadki sinnapaika. Telesaadetega oleks ilmselt sama lugu.
Raske on viimasel ajal üldse välja mõelda, mis ma tahan. Kas on maailmas mõni töö, mida ma teeksin pidevate kahtlusteta, et "ükskord nad saavad aru, et ma ainult teesklen asjatundmist ja seda, et tean, mida teen"? Ma tahaksin olla rõõmu, valguse ja teadmiste allikas, aga kardan, et jõupingutused kuluvad pigem sellele, et mitte segadust, solvumist ja pahameelt külvata.

Eesti inimene on ikka liiga tagasihoidlik. Selgub, et eile olla kõik juba ära tehtud, võrku pääseb ja puha. Juuresolev pilt on selle tõestuseks, klõbistatud uuel klaviatuuril ja näha uuel ekraanil, mis on nii lai, et kahest silmast jääb väheks. Hakkangi nüüd kolmandat silma välja arendama. No ja tšakraid avama ja muud sellist kevadist suurpuhastust ette võtma.

Küsite, mis on mu nooruslikkuse saladus?
Eks ikka see, et olen siiras ja usaldav nagu mingi maimik. Kui täna ütles itipoiss, et praegu jääb arvuti seadistamine pooleli, aga ta tuleb poole tunni pärast tagasi, siis ma ju uskusin. Mängisin jalgu kõigutades kõigi paberitega, mis mul laua peal olid, nagu laps, kellele vanemad lasteaeda järele ei tule, ja ootasin. Kella kuueni.
Ei, ma ei ole vihane. Naljakas on.

"Eesti laulu" lood sai täitsa kohaliku tuimestuseta ära vaadata. Õitsev noorus, kampsunitega poisid ja ilusad tüdrukud. Jan Uuspõllul oli momente. Eestikeelsed lood olid kõvasti orgaanilisemad, ses mõttes, et elektro ja rokk ja niisama ilusa häälega laulmine tuleb täitsa kenasti välja. Lõhmuse eurocheese hakkab leedu juustusarnasest tootest juba kehvemate originaal-Edamite poole jõudma, mitte väike teene pole selles Laural, kes laulab tõesti väga ilusti. Selles loos, mida esitas Urrban Simfoni, nagu moodsas eesti keeles öeldakse, flirtis Lõhmus natuke aasialike elementidega, kas tõesti on oodata paradigmaatilist nihet? Miks ka mitte.
Aga no issand hoia küll, kui läheb kepsakateks tantsulugudeks, siis tuleb nutt peale. Laitversioon oli tehtud George Michaelist (võib-olla isegi kaks) ja perversselt optimistlik tantsulugu Depeche Mode'i riffidega on muidugi võimalik, aga kas ka vajalik. Häälikuortograafia seisukohast hindamatu teos "Võta oma sh ja lase f jalga siit" oli liiga kämp, et tõsi olla, nagu ka JMKE (praegu oleks JFK kirjutanud) kombo Karl Madise ja Reet Linnaga. Ja mul on tõesti hea meel, et laulukarussellide ja ma ei tea mille tagajärjel on hakatud puhtalt laulma. Keelest veel, võitja (kes olla ühehiti-ime) populaarsus paistab suuresti olevat Elmari teene.

Kusagilt on meile majja imbunud innovatsiooniaasta helkur ja märkmik, mille esilehel küsitakse "Mida uut täna teha?". Ma otsustasin seda nähes eile Maalehe osta ja läbi lugeda. No selliseks võrdluseks tavalise Ekspressi kõrvale. Mnjaa, täitsa teine tera (lasksin end murest sordiseemne halva idanevuse pärast pisut mõjutada). Ei, ausalt, tõsine vana kooli leht on, Edasi oma parimail päevil ja Helju Valsi mälestustes vms. Mitte ühtki pseudoprobleemi, mitte ühtki staarjuuksurit, täielik teine reaalsus, aga sedapuhku tõesti reaalsus, mitte seltskonnaajakirjanduse loodud kettamaailm. Ida-Virumaale pühendatud küljed näitavad, et peale kaevurite ja päkapikkude elavad seal ka armeenlased ja isegi mõned naised. Intervjuu Toomas Raudamiga tema lapsepõlve radadel meanderdab ajas ja ruumis nii, nagu ise tahab, ja lõpeb seal, kus ruum otsa saab lihtsalt. Telekavas ütleb mu lemmik white male chauvinist pig Priit P sarja "Kõmulehe raisakotkad" kommenteerides kuldsed sõnad: "Väga uudistejanune ma ei ole. Tundub, et iga uudise kinnipüüdmine on nagu haigus. Tegelikult ei keerle elu ainult ümber uudiste." Loomulikult, elu keerleb ümber suusatamise.