Ka XX sajandi suuremate mõistatuste rubriiki on komidel oma panus tehtud:
Mis vahe on kanal ja jalgratturil? Kana istub ja muneb, aga jalgrattur läheb enne edasi ja siis istub.
Nii selle kui muud toredad palad leiate raamatust "Komi rahvaluulet. Kogunud P. Ariste I", ilmunud 2005. Olen uhke, et tunnen selle raamatu toimetajat (kes on ka ühtlasi ainus idapoolne soomeugrilane, keda tunnen, nigel lugu).

Vahelduseks salmike komi laulust:
Meie tüdrukud pole tüdrukud,
halvad nagu kitsed;
meie poisid vägagi ilusad,
nagu võist läbi tõmmatud küünlad.

Miks minust psühhoanalüütikut ei saa.
Ütleme näiteks, et tuleb heidab diivanile endine ajakirjanik ja tulevane kirjanik ning kohvikupidaja. Mina kuulaksin, mõmiseksin ja kirjutaksin paberi peale vahepeal mõned laused.
"Mu ema tahtis olla oma mehele hea naine, aga see ei muutnud meest paremaks. Pigem vastupidi, mees hakkas seda headust enda huvides ära kasutama."
Mis see nimi oli, Oidipus?
"Näiteks olid mul mitmel korral autoga sõites mõtted, et mis oleks, kui sõidaks kiire hooga teelt välja vastu sillaposti. Seejuures mõtlesin seda ka siis, kui pere oli autos. Et kui juba lähme, siis kõik koos. Et miks mu lapsedki peavad kannatama samu pingeid mis ma ise."
Mhmh, tagasi üska, janiiedasi janiiedasi.
"Ja nüüd ma olen elus. Elusam kui kunagi varem. Ja ma võiksin rahulikult surra, ent paradoksaalsel kombel on surm see, mida ma praegu kõige vähem igatsen. Mida ma praegu igatsen? Kummikomme süüa, neid unustasin eile osta, kui koos I-ga poes käisime."
Oh issand, võta pöial suust välja, suur poiss juba. Pole midagi, pole midagi, küll tädi I tuleb ja lohutab, kui punnu jälle peale tuleb või teised poisid raadios mõnitavad. Olgu see viimane kord, kui mulle laps kliendiks sokutatakse.

Mänttä Euroopa kultuuripealinnaks 2011!
Uuri ka Soome teiste kandidaatide kohta!

Iial, iial enam ei hakka ma mingite aktsiatega jamama. Ma oleks neid olemasolevaid ka lihtsalt alles hoidnud, aga svenssonid tahtsid ju kõike endale. Ja tack så mycke, senine muretu tuludeklaratsiooni täitmine salvesta-salvesta-kinnita asendus mingite emitentide-soetamiskulude-positiivsete täisarvude jamaga. Edaspidi hakkan oma varandust kullast kahurikuulidena säilitama.

Oh mis toredad meeleolumuusikaplaadid ma jälle Zeppelini plaadipoest leidsin! Bachi viiulikontserdid Ytzhak Perlmani ja English Chamber Orchestraga Daniel Barenboimi juhatusel (hõlmab ka kontserti kahele viiulile, mille I osa on maailma kõige parema minekuga (ma ütleks isegi vungiga, aga mul on samanimeline klassivend) lugu üldse) ja levimuusikast King's Singersi madrigali ajaloo näitliku õppevahendi, mille pealt olen vähemalt nelja lugu neli korda raskemalt ja aeglasemalt laulnud, ning King's College'i poistekoori ja Academy of St. Martin in the Fieldsi Charpentier' plaadi jõulumissa ja "Te Deumiga" (teate küll, sealt on see Eurovisiooni themesong). Suurepärase ülemineku pakkus seejärel Säästumarketis nähtud Eco-brändi kassiliiv, mis väidetakse olevat 100protsendiline bentoniit ehk teatud tüüpi savi. Aga Padar, mille poolest tema halvem on?

See üritus on kaasa toonud selle, et taidlus võtab üha suurema osa elust enda valdusse ja põhjustab urelust (jälle sõna, mida sõnaraamatus pole, aga mulle hirmsasti meeldib kasutada).
Afgaani teema pressib aga taas peale: EKKLi lehe kujundus paremal nurgas jätab mulje, et ürituse dresscode on taliban chic.

Kas inimestele ka mugavuslippe jagatakse? Mul peaks küll olema. Selles mõttes, et ma teen kõike nii, et mul endal mugav oleks, aga teisi tuleks kuidagi hoiatada.

Kas sõna 'välittämättömyys' ei ole tõesti olemas? Soome-eesti suursõnaraamatus ei ole, "Suomen kielen perussanakirjas" kah mitte, aga inimesed ju kasutavad, kui Google'it uskuda.

Tartus on Tiigi tänavale kogunenud täiesti uskumatu asutustekombinatsioon: ühel pool tänavat perekonnaseisuamet, teisel pool tulevase ema salong, erootikapood ja selle taga laste turvakodu. Täielik nõiaring.

Henrik Visnapuu linnugripist:
See aasta tuleb kevad teisiti.
[mõtlik paus]
ja teisiti.

Kolm asja on mulle väga imelised,
jah, neli on, mida ma ei mõista:
kotka tee taeva all,
mao tee kalju peal,
laeva tee keset merd
ja mehe tee neitsi juurde.

Lisaksin siia pärast värsket kaubamajakülastust ka teekonna selle WC-desse ja süsteemi, mille alusel on sealses Apollos ingliskeelsed raamatud riiulitele jaotatud.

Lugesin eile läbi Lewycka "A Short History of Tractors in Ukrainian" ja nõustun Andrei Kurkovi arvustusest peaaegu iga sõnaga.

Eile tõdesin jälle valusa selgusega, et olen ilmselt üks kurjemaid inimesi, keda ise tean. Iseenesest juba päris huvitav, kuhu mind kurjuse teljele võiks paigutada ja kui USA mind pommitama peaks hakkama, siis kas rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid ütlevad sõna sekka või pobisevad vaikselt "Asja eest, asja eest!".

Damned, if you do, damned, if you don't...

võin lohutuseks (või ehk just vastupidi?:) öelda, et 10 aastat tagasi oli see aktus ka nutmaajavalt igav, keeleinimesed masendavalt ühekülgsed ja koledad... ja eliithumanitaargümnaasiumide tsikid rumalamad, kui nad ise arvasid;) no ühesõnaga, see lihtsalt ONGI selline üritus. ühe korra elus võib ära vaadata küll.
k,
võitis emakeeleolümpiaadi aastal 1996

Aasta 1996.
"Kuule, kui sa vaataksid, mul on siin üks selline jututubade kohta tehtud töö, ei oska otsustada, kas kutsume lõppvooru või mitte?"
"Las ma viskan pilgu peale. Noh, kutsume ikka."
Kas ma oleksin pidanud ei ütlema?

Ma olen siin nüüd edasi ja tagasi mõelnud, kas lisada midagi rahvusliku leina diskursusesse või mitte. Iseenesestki mõista on kahju. Aga on üks asi järelhüüetes, mis mind õigupoolest juba LMi eluajal pisut häiris, nimelt hüüdnimi Lennu-taadu. Olgem ausad, mingi taaduga meil nüüd küll tegu ei olnud. Kogu see palatalisatsioon ja deminutiivisufiks u - täiesti inkongruentne ülejäänud imagoga. Taadu oli näiteks minu vanaonu, kes tõusis iga ilmaga kell pool kuus ja viis lammastele heina, rääkis koeraga rohkem kui inimestega ja kirjutas lauakalendrisse, et luiged läksid või lumi tuli. Samas ei olnud ta mingi toslem, vaid Vabadussõjas käinud ja vallasekretärina töötanud korralik inimene, kes oli lihtsalt väga vanaks saanud. LM vanainimesestus pensionile minnes või siiski enne seda, teise ametiaja lõpupoole,kui erinevaid allikaid uskuda. Seni oli ta puhas rokistaar. Nagu David Bowie, Thin (Silver-)White Duke, The Man Who Fell To Earth. (Siit ei ole muidugi palju maad mõtteni, et ta oligi tulnukas ja sellest ka tema püsihuvi Kaali meteoriidi vastu.) Nagu groupie'd lootsime, et midagi sellest glamuurist jääb ka meile külge, aga ta oli siiski suuremalt jaolt sooloartist, kes kaugel staadionikontserdi lava peal kõneleb tuhandetega, aga igaüks neist tuhandetest arvab, et just temaga.

Kardan, et eesti keele kaitse ühingu ätkonda tabab varsti suurem infarktilaine. Werneri, selle pühapaiga uksel on silt, et peagi avatakse seal Werner Caffe Lounge(sic!). Ega endalgi on kõhe tunne. Inimesed, kes kirjutada ei oska, ei tarvitse ka muus vallas suuremad tegijad olla.
Siccudest ja lammastest rääkides. Nägin T-särki,mis kak raz minu jaoks mõeldud, kirjaga "bad grammar makes me [sic]", aga see maksis 20 dollarit. Ma parem õpin tikkima ja teen selle endale ise.

Zoe Helleri "Notes on a Scandal" on raamat nagu Eesti kirss, selline, nagu mul vanama juures kasvasid. Väike, tume, mõrkjas-hapu ja väga tugeva järelmaitsega. Kahjuks on keegi tainas sinna kõva pliiatsiga ridade vahele kõik enda jaoks uued sõnad välja kirjutanud. Kohati on talle olnud võõras peaaegu kogu lause. Aga ma sain raamatukogust veel traktorite ajaloo Ukrainas, ühe Amise ja kaks Mankelli (saksa keeles), nendest üks on see, mida ETV näitama hakkas, "Tantsuõpetaja tagasitulek". Siinkohal tahaksin siiski küsida, mis on programmikoostajatel arus. Sünget krimkat näitame pühapäeval kl 12.40. TV3 on "Battleship Galactica" pannud nii reede ööseks, et see on juba pigem laupäeva varahommik. Ei, ega mul pole selle vastu tegelikult midagi, et telekat vähem vaadata, aga nii umbes tahaks teada, et mis kaalutlused mängus olid ja kas need nõuandvad hääled ära ei kao, kui pead raputada või rohkem tablette võtta.
Koori juubliga seoses jagati välja ankeet, et saaks trükisesse koorilaulja keskmise palge kokku võtta. Alati, kui küsitakse lemmiklille, -looma, -värvi ja -raamatut, tahan ma ju ilgelt originaalselt esineda ja ässata. Ingliskeelses ankeedis ma paneks raudselt, et minu lemmikloomad on aardvark, meerkat ja wildebeest - lihtsalt juba nimede pärast. Siis ma mõtlesin, et paneks igasse vastusesse sõna "sini". Lemmikvärv - sinine. Lemmiklill - sinilill. Lemmikloom - 1. ja 2. kohta jagavad sinitihane ja sinivaal. Lemmikmuusika - blues. Lemmikraamat - "Saaresinine". Niikuinii selgub, et keskmiselt meeldib inimestele sinakaspruun ja lemmikloom on sinikael-koer.

Istuge 10 minutitki raamatukogu kohvikus Vaikne Kohake, ja teil on kohe kõvasti ainet tõsitartuliku näitemängu jaoks. Täna näiteks olid seal mulle tundmatu funktsioneeriv joodik (korralikud riided, aga pitsike kangemat pruuni alkohoolset jooki) ja pisut õudustäratava välimusega vabakutseline spordiajakirjanik, Priit, kui ma ei eksi, kumbki eri lauas. Vaikuse rebestas Priit, kes teatas, et aga vat üks neist vanadest tuli ju tagasi, paarismängus võitis, kas oli mäkinroi või. Tundmatu mühatas ja pomises midagi. Vaikus jätkus. "Või oli konors?" ei jätnud Priit järele. "Mingi tsee-tähega oli. Või oli ikka mäkinroi?" Tundmatu kaldus ka uskuma, et mäkinroi, sest konors olla nüüd jube paks. Ikka hamburgeripaks. Priit kõhistas rõõmsalt naerda, et jah, siis ei tee enam midagi. Aga ikka et neljakümneaastane mees ja tegi ära. Ju see siis mäkinroi oli. Ja no hingis tuli ju ka tagasi. Tundmatu viis nõud ära ja jäi äraootavale seisukohale leti ääres, kus temaga ühines lavastaja Kalev. Ühiselt arutasid nad, et näh, Ehlvestil sünnipäev, 39 juba, homme on esietendus, aga enne proovi tahaks ikka õlle võtta veel. Kõige taustaks oli umbes sama optimistlik vaikne muusika, mida Leonard Cohen kirjutaks, kui tal lemmikloom ära sureks. Põgenesin päikese kätte.

Mõtled küll, et nohu, see on ju korraks nuusata, aga tühjagi. Reede veetsin, nagu üksik haige vanamutt kunagi, üritasin hingata, ohkasin raskelt ja lugesin raamatukoguraamatuid. "Paddy Clarke ha-ha" oli liigutav, "Kuldne aeg" pigem romaani visand kui romaan ise, James Ellroy "White Jazz'i" jätsin pooleli, sest seal oli nii kohutavalt pingutatud originaalse stiili nimel, kui sellest tehtaks film, peaosas Tom Sizemore või Russell Crowe või mõni muu kõva mees, ma vaataks, aga lugeda on jube tüütu,ja "Kabuli raamatukaupmees" pani mind taevast tänama, et ma pole üksik haige afgaani vanamutt.
Laupäeval tuli b-san ka koju lõpuks ja siis hakkas hulga parem.

"Ma küsin teilt ka kohe, et kas teil kodus päkapikke on?"
???
Siiani olime raamatukogutädiga igati viisakalt vestelnud teemal, kas ma ikka võin matkaspordi käsiraamatu lugemissaalist koju laenutada ja kui kauaks sel juhul, aga selline pööre oli täiesti eeskujulik non sequitur. Tasapisi väljus ka selgitus, et perepäev tulemas, aga mis päkapikud sellesse puutuvad, jäigi hämaraks. Taganesin ukse poole, naeratades endise viisakusega ja otsides pilguga varjatud kaamerat. Inimese kohta, kes Toomemäelt üles minnes hingeldama hakkab ja kõrgust kardab, on minu viimaste aegade lugemisvara küll väga kummaline, aga ma tahan vähemalt olla võimeline teesklema, et ma sellest valdkonnast midagigi jagan. Matkaspordi käsiraamatus on lõpus väike alpinismiterminite sõnastik, millest loodan tublisti abi saada. Pealegi leiab Everesti-raamatutest igati võluvaid vinjette, näiteks sain ma teada, et Alar Sikul on/oli laeval Meloodia oma kajut, meeskonnast kõrgemal, sest ta on vanembaarimees. Samuti sain ma teada kõik, mis juhtus Eesti Everesti-ekspeditsiooni ühe liikme seede-ja uropoeetilises elundkonnas saatuslikel 2003. aasta kevadpäevadel.
Novat, aga kui ma siis lumetiigrite elus ei tuhni, kahtlustan endas salavenelase olemasolu. Viimane ostetud raamat on Georgi Danelia mälestused ja ostetud plaat Uma2rmani "A mozhet eto son?". Plaati kuulan ma vähemal korra päevas. Ja kuidas mitte kuulata, kui "Hällilaulus" loetakse üles, et uinunud on kassid, koerad, tapjad, maniakid ja taskuvargad, pardid, varesed, prostituudid, sutenöörid ja narkokaupmehed - magab kogu maailm, uinu sinagi. Seda kõike jääääreliku nukra tooniga. Raamatus on kole toredad jutud näiteks sellest, kuidas peaosalisest poisikest üritati mõtlikku nägu tegema panna, mis ei õnnestunud seni, kuni talle lubati, et kohe hakatakse hoopis jalgpalli mängima, aga seni liitku kolmele kaks ja siis lahutagu üks. Kuni laps arvutas, võeti kiiresti mõttetööst haaratud näost suur plaan ära. Aga kui sama filmi tegemisel vanavanaema matusestseenis korraks tühi kirst valmiskaevatud haua kõrvale jäeti, leiti tagasi tulles, et kirst oli kohaselt eidekesega täidetud ja vaimulik luges juba palvet. Ei jäändki muud üle, kui rekvisiit maha matta.
Mis tuletab meelde üleeilse arutelu, kas matusteteemalise riäälitisaate näeme ära juba sel aastal, või tuleb veel pisut oodata. Võimalikud pealkirjad on juba olemas, "Laibavahetus" või "Totaalne väljalend".

Hmh. Jah.
Kuidas siis pealkirjastada järjekordse klišee abil oma seekordset O-kogemust? Diletantide teekond? Sentimental Journey?
Ma olen iga reisi kodust väljapoole võtnud kui harrastusantropoloogilist ekspeditsiooni, arhitektuur ja loodus on toredad, aga kõige huvitavam on ikkagi, kuidas kohalikud elavad. (Aasta snoobi kandidaadiks esitage mind, ja kohe.) Iga koht läbib sealjuures kindla testi: jah, siin ma võiksin elada küll - võib-olla - ainult siis, kui tuleb tuumasõda ja peab evakueeruma - kindlasti mitte. Siiani oli O kindel võib-olla. Aga kuidagi läks seekord nii, et mu silmad avanesid ja ma nägin tõelist O-d.
Ütleme siis välja, et käisin Otepääl. Ja jõudsin järeldusele, et tegu on Eestimaa getoga. Välja rabeleb sealt ainult see, kes hakkab tegelema meelelahutuse või spordiga. Loetlegem tuntud o-lasi: Urmas Ott, Marju Länik, Mart Juur, ja kogu suusatsirkus. I rest my case.
Erakordse kurbuse põhjustas minus aga gümnaasiumi õpetajate toast leitud kaust avaldustega lapsevanematelt, kes palusid koolil lastele suusavarustust laenutada, sest osta nad seda ei jõua. Oli vist üks avaldus, kus polnud ühtegi keeleviga, ja selle oli kirjutanud üks gümnaasiumiõpilane ise. "Palun võimaltada", "materjaalne olukord", "finantsiaalne seisund" jne + uskumatud lausekonstruktsioonid nagu "Kui oleks kuidagi võimalik, et oleks võimalus?". Võtame kokku saatuse iroonia: sa elad Otepääl ja su vanemad on nii vaesed, et ei jõua suuski osta. Ei ole neil ka suuremat lootust parema palgaga tööle kandideerida, sest selleks tuleb ju avaldus kirjutada, aga see käib üle jõu. Mis lootust siis sinul endal saab olla?
Novat ja siis sulabki pehme valge lume alt välja porine argipäev. Sõidavad siia kokku suurte läikivate autodega laiavad jõmmid, sina pigista hambad kokku, too toit lauale ja kuula nende katseid lolli nalja visata, mõeldes "Aga üks kord ma lihtsalt sülitan sulle õlle sisse, kui sa veel mölised". Põhimõtteliselt valdas mind tunne, mida venelased kirjeldavad kõnekäänuga "Puhas lein, nagu vaestel matustel". Ma annan endale aru, et tublidele O inimestele pole minu patroneerivat haletsust vaja, aga ma räägingi ainult enda nimel ja ka peaaegu et endaga. Erinevalt sellest juhtumist, kus läikivas pintsakus ja vist halvasti istuvate valehammaste tõttu veidra diktsiooniga Heimar Lenk oli saatejuht ja poolmõttetud kuulsused kommenteerisid rahva valitud mõttetuimaid kuulsusi. Ingrid Tähismaa esines erakordselt õlalepatsutaval, kuid küünilisel toonil monoloogiga haige tiivaga inimestest, kes lohistavad ennast iga hinna eest rambivalgusse, et oma 15 minutit kuulsust kätte saada. Ei tea, miks nad seda küll teha võiksid, ja ega Teie, jumal hoidku, sellega kuidagi seotud ei ole?
Aga tagasi O-sse. Üks rituaal, mille tunnistajaks olime Raekohvikus, jääb küll 21. sajandi suurimate saladuste varasalve. Astus sisse mees, asjatas midagi leti ees ja läks minema. Temast jäi letile seisma pooleliitrine täis õlleklaas. 15 minuti jooksul ta tagasi ei tulnudki. Kahjuks ei saanud kauem oodata, nii tulebki vaid oletada, mis see oli. Vaikne propaganda "Jätsin joomise maha ja kutsun ka teisi üles seda tegema"? Tal tuli üks asi meelde? Raha oli otsas ja ta pidi minema seda pimedale kõrvaltänavale käepäraste vahenditega hankima? Oh taevas, jälle veab mind sentimentaalsuse mädasohu. Ruttu valguse kätte!

Okei, seletame veel seda eelmist kaasust ja teeme vandenõuteoreetilisi oletusi.
Valus on kõigepealt see, et tõlkija on tuttav ja et ma teda usaldasin ja profiks pidasin, sest ta on seda tööd varem ju aastaid teinud. Kui kirjastuse peatoimetaja pahandama hakkas, et ikka tõlge ei kõlba kusagile ja toimetatud on ka halvasti, olin vihane kirjastuse peale, umbes, mis te veel ei taha, ma olen ju vaeva näinud sellega küll, mis sel tõlkel siis niiväga viga oli. Seda enam, et esimeses ületoimetatud versioonis, mis sealt tagasi tuli, ei olnud sõnastust ka just pidevalt paremaks muudetud, küll aga oli tõesti piinlikke faktivigu üles leitud. Pikapeale on see trots aga pöörduma hakanud. Enda vastu kõigepealt. Et kui nüüd tõesti oleks rohkem ümber kirjutanud ja iga sõna üle kontrollinud Aga siis üha rohkem tõlkija vastu - mis siis tema ülesanne on, for dog's sake. Tobe olukord.
Vandenõuteooria osa on see, et tõenäoliselt on arvustaja jälle tõlkija tuttav, ühe valdkonna inimesed ikkagi, kellele ta on võib-olla kurtnud oma sekeldusi kirjastuse ja toimetajatega. Ja kõrvallauses saigi siis frustratsioon välja elatud, õigemini edasi lükatud teistele.
Millised praktilised järeldused sellest siis teha, professionaalse eneseväärikuse ja vaimse tervise huvides?
Trust no-one? Tõlkida ise, sest sõimata saavad niikuinii toimetajad? Pole ka päriselt nii, ka tõlkijad saavad spetsialistidelt teinekord, nii et tolmab. Leida endale üldse mingi teine teenimisvõimalus? Ei tea milline küll? Vaevalt minust tubli torumeest saab. Nutt ja hala, ulgumine ja hammastekiristamine.
Selliste tunnetega siis vastu nädalavahetusele koorilaagris. Ma ei oska ka sealt mingit õnne oodata.

Ma ei ole muidu ka eriti jumekas, aga praegu olen ikka vihast valge. Sirbis arvustatakse ühte mulle palju muret valmistanud raamatut ja tõlkija kohta leitakse, et tõlge on ladus ja asjatundlik, aga vat toimetajad, keda oli koguni kolm, väärivad küll näpuvibutust, poolsada kirjaviga koguni jäi hõlpsasti silma, lääne on kahel järjestikusel leheküljel ükskord suure, ükskord väikse tähega ja mida kõik veel.
Tere talv.
Jah, ma toimetasin seda raamatut. Kohati ma ka tõlkisin seda raamatut, näiteks näiteid + termineid, mis olid teksti lihtsalt inglise keeles jäetud. Tüütasin tuttavaid matemaatikuid ja kunstiteadlasi küsimustega. Tegin 'kolmeosalisest ülikonnast' vestiga ülikonna ja 'tehnilisest nimetusest' termini ja 'võtmes c#minoor' cis-molli.
Siis toimetas seda toimetuse praktikant, kes parandas vigu ära, aga paraku ka juurde.
Siis toimetas seda kirjastuse peatoimetaja.
Siis luges selle üle korrektor.
Ja kiita saab - tõlkija.
Tänan väga.

Ei, mingi kohutav feminist ma ei ole. Mind kardavad ka naised.

Punasevaibaüritusele tagasi mõeldes tuleb jälle tõdeda ütluse "Pagarilaps saia ei söö" tõekstulekut. Kuigi kõige blingimad tüübid kuuluvad muidugi üldse JC and his big daddy's crew'sse, (that cross must be hard to bear, mr Põder!)said ka linnapead ja rektorid ju uhkete aurahadega laiata. Ja kõige õnnetum neist tundus mulle paraku stiiliikoon Signe oma. Kaugelt vaadates nägi see välja, nagu oleks keegi selle kokku pannud kunstiülikooli peldikust aja jooksul leitud taskupeeglitest. Selles võis olla ju muidugi mingit maaemalikku alalhoidlikkust, aga seda ootaks ehk rohkem eluteaduste ülikoolilt ehk endiselt EPA-lt. Mis selle rektoril kaelas oli, ma ei näinud, sest mind pimestas tema abikaasa outfit, mis millegipärast tuletas meelde karistussalklaste tegevust 1905. aasta revolutsiooni mahasurumisel.
Aga kostüümidega oli sel aastal üldse halvasti. Väga mitmel puhul jäi mulje, et moemehed on kangamessil kogemata kodutekstiilide osakonda sattunud. Oli jakke, mis tahtsid diivanikatteks tagasi, oli pitsi, mida ei häbeneks ükski keskklassi kodu akent varjav kardin. Sellepärast arvan ma, et kuna üritus sellel kujul on kuidagi väsinud, peaks edaspidi stiilipidude peale rõhuma hakkama. Kui mitte karnevali. Oma Miss Piggy oli parlament ju juba kohale saatnud. Kindlasti leiaks sealt ka ülejäänud muppetid? Janno Reiljan kui Animal. Imre Sooäär oleks Swedish Chef. Kui Heimar poleks Marika vend, sobiks ta päris hästi Kermitiks. Või korraldada midagi laiahaardelisemat? Kujutage ette, kui järgmisel aastal oleks teemaks näiteks Pokumaa? Kõik oleks väga demokraatlik, aga muidugi hakataks pärast jälle ajama, et presidendi vastuvõtuks ei olnud mõne daami mätta hein ikka õige pikkusega. Või veel lõbusam oleks, kui kõik kutsutud lepiks presidendi seljataga kokku, et tuleme lehmakostüümis. Küll ta rõõmustaks.

Üleeile sain postkontorist kätte promotsioonilise sammumõõturi. Kuni seda käes keerutasin ja jalalt jalale tammusin, mõeldes, kuhu seda nüüd toppida, väitis ta, et näe, kalor on juba kulunud. Siis sain aru, et põhimõtteliselt võib seda lihtsalt raputada ja samme muudkui lisandub. Aga kiri "Pedometer" ei anna mulle rahu. See kõlab ju nagu midagi, mille abil ümbruskonnas pedofiilia taset mõõta. Et kui näidikule ilmuvad väga suured numbrid, on lähedal kas Gary Glitter või esinevad Tiina Jantsoni tantsutüdrukud.