Istuge 10 minutitki raamatukogu kohvikus Vaikne Kohake, ja teil on kohe kõvasti ainet tõsitartuliku näitemängu jaoks. Täna näiteks olid seal mulle tundmatu funktsioneeriv joodik (korralikud riided, aga pitsike kangemat pruuni alkohoolset jooki) ja pisut õudustäratava välimusega vabakutseline spordiajakirjanik, Priit, kui ma ei eksi, kumbki eri lauas. Vaikuse rebestas Priit, kes teatas, et aga vat üks neist vanadest tuli ju tagasi, paarismängus võitis, kas oli mäkinroi või. Tundmatu mühatas ja pomises midagi. Vaikus jätkus. "Või oli konors?" ei jätnud Priit järele. "Mingi tsee-tähega oli. Või oli ikka mäkinroi?" Tundmatu kaldus ka uskuma, et mäkinroi, sest konors olla nüüd jube paks. Ikka hamburgeripaks. Priit kõhistas rõõmsalt naerda, et jah, siis ei tee enam midagi. Aga ikka et neljakümneaastane mees ja tegi ära. Ju see siis mäkinroi oli. Ja no hingis tuli ju ka tagasi. Tundmatu viis nõud ära ja jäi äraootavale seisukohale leti ääres, kus temaga ühines lavastaja Kalev. Ühiselt arutasid nad, et näh, Ehlvestil sünnipäev, 39 juba, homme on esietendus, aga enne proovi tahaks ikka õlle võtta veel. Kõige taustaks oli umbes sama optimistlik vaikne muusika, mida Leonard Cohen kirjutaks, kui tal lemmikloom ära sureks. Põgenesin päikese kätte.