Mõtled küll, et nohu, see on ju korraks nuusata, aga tühjagi. Reede veetsin, nagu üksik haige vanamutt kunagi, üritasin hingata, ohkasin raskelt ja lugesin raamatukoguraamatuid. "Paddy Clarke ha-ha" oli liigutav, "Kuldne aeg" pigem romaani visand kui romaan ise, James Ellroy "White Jazz'i" jätsin pooleli, sest seal oli nii kohutavalt pingutatud originaalse stiili nimel, kui sellest tehtaks film, peaosas Tom Sizemore või Russell Crowe või mõni muu kõva mees, ma vaataks, aga lugeda on jube tüütu,ja "Kabuli raamatukaupmees" pani mind taevast tänama, et ma pole üksik haige afgaani vanamutt.
Laupäeval tuli b-san ka koju lõpuks ja siis hakkas hulga parem.