Hmh. Jah.
Kuidas siis pealkirjastada järjekordse klišee abil oma seekordset O-kogemust? Diletantide teekond? Sentimental Journey?
Ma olen iga reisi kodust väljapoole võtnud kui harrastusantropoloogilist ekspeditsiooni, arhitektuur ja loodus on toredad, aga kõige huvitavam on ikkagi, kuidas kohalikud elavad. (Aasta snoobi kandidaadiks esitage mind, ja kohe.) Iga koht läbib sealjuures kindla testi: jah, siin ma võiksin elada küll - võib-olla - ainult siis, kui tuleb tuumasõda ja peab evakueeruma - kindlasti mitte. Siiani oli O kindel võib-olla. Aga kuidagi läks seekord nii, et mu silmad avanesid ja ma nägin tõelist O-d.
Ütleme siis välja, et käisin Otepääl. Ja jõudsin järeldusele, et tegu on Eestimaa getoga. Välja rabeleb sealt ainult see, kes hakkab tegelema meelelahutuse või spordiga. Loetlegem tuntud o-lasi: Urmas Ott, Marju Länik, Mart Juur, ja kogu suusatsirkus. I rest my case.
Erakordse kurbuse põhjustas minus aga gümnaasiumi õpetajate toast leitud kaust avaldustega lapsevanematelt, kes palusid koolil lastele suusavarustust laenutada, sest osta nad seda ei jõua. Oli vist üks avaldus, kus polnud ühtegi keeleviga, ja selle oli kirjutanud üks gümnaasiumiõpilane ise. "Palun võimaltada", "materjaalne olukord", "finantsiaalne seisund" jne + uskumatud lausekonstruktsioonid nagu "Kui oleks kuidagi võimalik, et oleks võimalus?". Võtame kokku saatuse iroonia: sa elad Otepääl ja su vanemad on nii vaesed, et ei jõua suuski osta. Ei ole neil ka suuremat lootust parema palgaga tööle kandideerida, sest selleks tuleb ju avaldus kirjutada, aga see käib üle jõu. Mis lootust siis sinul endal saab olla?
Novat ja siis sulabki pehme valge lume alt välja porine argipäev. Sõidavad siia kokku suurte läikivate autodega laiavad jõmmid, sina pigista hambad kokku, too toit lauale ja kuula nende katseid lolli nalja visata, mõeldes "Aga üks kord ma lihtsalt sülitan sulle õlle sisse, kui sa veel mölised". Põhimõtteliselt valdas mind tunne, mida venelased kirjeldavad kõnekäänuga "Puhas lein, nagu vaestel matustel". Ma annan endale aru, et tublidele O inimestele pole minu patroneerivat haletsust vaja, aga ma räägingi ainult enda nimel ja ka peaaegu et endaga. Erinevalt sellest juhtumist, kus läikivas pintsakus ja vist halvasti istuvate valehammaste tõttu veidra diktsiooniga Heimar Lenk oli saatejuht ja poolmõttetud kuulsused kommenteerisid rahva valitud mõttetuimaid kuulsusi. Ingrid Tähismaa esines erakordselt õlalepatsutaval, kuid küünilisel toonil monoloogiga haige tiivaga inimestest, kes lohistavad ennast iga hinna eest rambivalgusse, et oma 15 minutit kuulsust kätte saada. Ei tea, miks nad seda küll teha võiksid, ja ega Teie, jumal hoidku, sellega kuidagi seotud ei ole?
Aga tagasi O-sse. Üks rituaal, mille tunnistajaks olime Raekohvikus, jääb küll 21. sajandi suurimate saladuste varasalve. Astus sisse mees, asjatas midagi leti ees ja läks minema. Temast jäi letile seisma pooleliitrine täis õlleklaas. 15 minuti jooksul ta tagasi ei tulnudki. Kahjuks ei saanud kauem oodata, nii tulebki vaid oletada, mis see oli. Vaikne propaganda "Jätsin joomise maha ja kutsun ka teisi üles seda tegema"? Tal tuli üks asi meelde? Raha oli otsas ja ta pidi minema seda pimedale kõrvaltänavale käepäraste vahenditega hankima? Oh taevas, jälle veab mind sentimentaalsuse mädasohu. Ruttu valguse kätte!