Okei, seletame veel seda eelmist kaasust ja teeme vandenõuteoreetilisi oletusi.
Valus on kõigepealt see, et tõlkija on tuttav ja et ma teda usaldasin ja profiks pidasin, sest ta on seda tööd varem ju aastaid teinud. Kui kirjastuse peatoimetaja pahandama hakkas, et ikka tõlge ei kõlba kusagile ja toimetatud on ka halvasti, olin vihane kirjastuse peale, umbes, mis te veel ei taha, ma olen ju vaeva näinud sellega küll, mis sel tõlkel siis niiväga viga oli. Seda enam, et esimeses ületoimetatud versioonis, mis sealt tagasi tuli, ei olnud sõnastust ka just pidevalt paremaks muudetud, küll aga oli tõesti piinlikke faktivigu üles leitud. Pikapeale on see trots aga pöörduma hakanud. Enda vastu kõigepealt. Et kui nüüd tõesti oleks rohkem ümber kirjutanud ja iga sõna üle kontrollinud Aga siis üha rohkem tõlkija vastu - mis siis tema ülesanne on, for dog's sake. Tobe olukord.
Vandenõuteooria osa on see, et tõenäoliselt on arvustaja jälle tõlkija tuttav, ühe valdkonna inimesed ikkagi, kellele ta on võib-olla kurtnud oma sekeldusi kirjastuse ja toimetajatega. Ja kõrvallauses saigi siis frustratsioon välja elatud, õigemini edasi lükatud teistele.
Millised praktilised järeldused sellest siis teha, professionaalse eneseväärikuse ja vaimse tervise huvides?
Trust no-one? Tõlkida ise, sest sõimata saavad niikuinii toimetajad? Pole ka päriselt nii, ka tõlkijad saavad spetsialistidelt teinekord, nii et tolmab. Leida endale üldse mingi teine teenimisvõimalus? Ei tea milline küll? Vaevalt minust tubli torumeest saab. Nutt ja hala, ulgumine ja hammastekiristamine.
Selliste tunnetega siis vastu nädalavahetusele koorilaagris. Ma ei oska ka sealt mingit õnne oodata.