Ma olen siin nüüd edasi ja tagasi mõelnud, kas lisada midagi rahvusliku leina diskursusesse või mitte. Iseenesestki mõista on kahju. Aga on üks asi järelhüüetes, mis mind õigupoolest juba LMi eluajal pisut häiris, nimelt hüüdnimi Lennu-taadu. Olgem ausad, mingi taaduga meil nüüd küll tegu ei olnud. Kogu see palatalisatsioon ja deminutiivisufiks u - täiesti inkongruentne ülejäänud imagoga. Taadu oli näiteks minu vanaonu, kes tõusis iga ilmaga kell pool kuus ja viis lammastele heina, rääkis koeraga rohkem kui inimestega ja kirjutas lauakalendrisse, et luiged läksid või lumi tuli. Samas ei olnud ta mingi toslem, vaid Vabadussõjas käinud ja vallasekretärina töötanud korralik inimene, kes oli lihtsalt väga vanaks saanud. LM vanainimesestus pensionile minnes või siiski enne seda, teise ametiaja lõpupoole,kui erinevaid allikaid uskuda. Seni oli ta puhas rokistaar. Nagu David Bowie, Thin (Silver-)White Duke, The Man Who Fell To Earth. (Siit ei ole muidugi palju maad mõtteni, et ta oligi tulnukas ja sellest ka tema püsihuvi Kaali meteoriidi vastu.) Nagu groupie'd lootsime, et midagi sellest glamuurist jääb ka meile külge, aga ta oli siiski suuremalt jaolt sooloartist, kes kaugel staadionikontserdi lava peal kõneleb tuhandetega, aga igaüks neist tuhandetest arvab, et just temaga.