Isegi pärast seitset veini kolme (alguses nelja) peale ei ole mul õrna aimugi, mida ikka film "Lõppematu päev" tegelikult öelda tahab, kuigi alguses andis nagu lootust. Ei, tõesti, childhood is another country, ja minu puhul ka sõna otseses mõttes.

Selle ma ikka pean säilitama, et endal ka edaspidi tuju tõsta (sest nüüd ma olen juba hüsteeria lähedal ja kõik ajab pigem naerma, eile näiteks oli vastupidi):
radiologists (who read X-rays to help other physicians make their diagnoses)- radioloogid (kes loevad röntgenikiiri, aitamaks arste diagnoosimisel). Kommenteerida pole ilmselt mõtet, ei mul ega teil.

Ei, jaa. Või siis ka mitte. Noh, ma ei tea. Händel, see tähendab. Ühest küljest - muusika ise on ju väga jaa. Teisest küljest - adumatud tempod, ühtlustamata tämbriga häälerühmad, kontrollimatud sisseastumised, orkestri kalad (kuidas saab esimene viiul sekundis sisse astuda?!), soprani solist, kellele oleks tulnud kaantele roheline vahtraleht kinnitada - pigem ei. Kolmandast küljest - üksainuke läbimäng orkestriga enne kontserti, miks ka mitte, vähemalt ära ei tüüta. Neljandast küljest -Risto Joost. Jees-jees.
Ah, ega midagi. Esitan teose peas koos John Eliot Gardineriga eksortsismi huvides viimast korda ja asun töist aastalõpuummikut lahti harutama.

Oh issand magus jeebus küll, Elizabeth Hurley ei pesnud pärast tualeti kasutamist käsi.

Tähendab, nüüd on juba kaks ühe vastu. Tõlkija, jumal temaga, noor inimene, raske aeg jne. Aga autor. Kuulus, ilmselt ka rikas. Harvardi haridusega psühholoog ja tähtis teadusajakirjanik. Ja siis teeb lauseid nagu "His research identifies a singular window in development - the first twelve hours after a rodent's birth - during which a crucial methyl process occurs." Process eeldab mingit tegevust. Methyl on nimisõna. Ma pean mööda internetti uitama nagu igavene juut, et teha kindlaks, et tegu on hoopis nähtusega, mille nimi on 'methylation' ehk metüülimine, mida muidugi iga inimene, kes on viimasel ajal keskkooli lõpetanud, teaks lambist, aga mille peale mina kulutasin praegu pool tundi, sest kui mina koolis käisin, ei olnud geene veel leiutatud. Eile veetsin ma sama palju aega, et tulutult otsida, misasi on hydroxalese, mis osutus tegelikult hydroxylase'iks. Mis mõttes, ma küsin, oli vaja diipi panna, kui a) kirjutame valesti, b) ei seleta, millega tegu on. Bullshit bingo on see ikka, ma ütlen.
Muidu on kõik hästi. Lumi on maas ja puha. Ja "Matti" oli julm film ikka küll.

Täna sada aastat tagasi sündis minu vanaisa.
Täna kolmkümmend aastat tagasi läksime kohe pärast seda, kui ema töölt ära tulla võis, kaugekõnepunkti Mitšurini tänaval, tellisime kõne Uppsalasse ja jäime ootama. Mõnikord jäimegi ootama, sest vanaisal võis ju miskit muud tegemist olla kah, ega ta ei pidanud siis kogu aeg valvama.
Meie muidugi pidime valvama, et äkki teatab plekine hääl "Uppsala 1234566777 ei vasta, kas proovime veel?" ja minu ema peab leti juurde tormama ja teatama, et jah, proovige ikka veel.
Nii me seal siis istusime, kuulasime, kuidas "Kuibõšev tšetõõre pätnatsat semsot dvaa ne atvitšaajet, povtorit?" või "Viljandi 235098, kolmas kabiin".
Ja siis paari tunni pärast juhtuski ime ja keegi hoidis juhtmeid senikaua koos, kuni ema sai öelda, mis tal uudist, ja mina, et ma käin nüüd juba kolmandas klassis ja muusikakoolis ka ikka, ei, tunnistust veel ei ole saanud, aga varsti saame, näärinäidendis ma mängin mingit kähmikut (enamasti jäin küll enne esinemist haigeks) ja palun saada mulle uued vildikad, ja vanaisa ütles, et õpi siis ikka hästi.
Eesti ajal oli vanaisa algkooli juhataja ja iga kord, kui ma tänaval võõraid lapsi korrale kutsun, vangutan pärast pead ja ütlen endale: "Geenid. Geenid on sihukesed."

Võta end koomale, ETV! Tõeliselt avalik-õiguslik, vähemalt mis programmi puutub, on ainult ALO-TV. Käisin kanaleid läbi puhtast masendusest ja jäin pidama noorukil, kes esitas äsjaõpitud inglise keele sõnu kitarri saatel, või noh, nii tundus, sest mingit koherentset sõnumit nagu ei selgunud. Siis esines soome suupillimees. Siis akordionist kusagilt Virumaalt, kes ütles, et ta nõukogude ajal töötas kriminaaljälituses, mille eest teenis aplausi. Siis esines labakutes lõõtspillimängija. Siis jälle vanamehed suupilliga. Ma kartsin, et ühel lendavad valehambad suust suure hooga, aga Lili-Marleeni jorisesin ma juba kaasa, saksa keeles, sealjuures (ma ühte salmi oskan). Siis esinesid pensioneerunud õeksed, laulu ja pillimänguga. Siis naisansambel Hallikult. Siis tuli Mai Treial ja ütles, et sõnu polegi vaja. Sellepeale olin ma juba telekava üles leidnud ja teada saanud, et see oli rubriik "Isetehtud", videofilm "Pillimeeste pidu". Kahjuks olin maha maganud Heldur Jõgioja tookshõu, kus külaliseks oli olnud Muna Jaan, linnakodanik. Tegu on hirmsa vanamehega, suviti käib ta ringi sandaalides, nii et paljastuvad tema letaalsed varbaküüned. Ma olen kõigile, kes kuulda viitsivad, rääkinud sellest korrast, kui kadunud Seppo Heikinheimo käis Tartus ja temaga kohtus maailma kõige uskumatum kamp tegelasi, mina ja Muna Jaan muuhulgas. Heikinheimo ütles, et tal oli plaanis Jaan Kaplinskiga kohtuda, Muna Jaan ütles, et tema on ka Jaan, kuigi mitte Kaplinski, ja kinkis Heikinheimole õuna ja Mario Kivistiku luulekogu.
Aga siis. Aga siis. Saade "Tartust Tartumaale". Saatejuht õppinud näitleja ja teatriteaduse magister Talvo Pabut. Kes loeb teksti umbes nii: on ka hiljuti lahkunud kirjanik Jüri Ehlvest...i looming, ühesõnaga, poolitusmärkide ja kõige täiega. Kellel on külas Enriko Talvistu, kes ei mahu temaga koos kaadrisse. Kaamera käibki küsija ja küsitletu vahet. Millest nad räägivad, ma ei kuule, sest itsitan juba täiesti hüsteeriliselt. (Täheldage palun innotähismaalikku stiili eelmises lõigus. Mis oli tahtlik. Või mine tea kah enam.)
Ja siis. Ja siis.
Tuleb jälle "Pillimeeste pidu"!!!
Õde, selle süsti võib nüüd ära teha.

Mul on vaja disainerdroogi. Ühest küljest peaks see mul laskma toimetustööd kiiresti edasi teha, aga teisest küljest peaks see kõik tunded tuimestama ja kõrvaldama vihase sisemonoloogi: "Kas oleks raske olnud vaadata, et neurotransmitter ongi neurotransmitter, mitte neuronite saatja? Kas endal ei hakanud imelik kirjutada kellegi kohta, et tal on kahjustus ajutises sagaras, kui originaalis on temporal lobe? Misasi peaks olema täidesaatev seadus ja selle esindajad? Ahsoo, law enforcement."
Ma tean, et see tõlkijate kallal õiendamine ja kirumine tuleb minu juurde kunagi tagasi, õigemini, juba tuligi, sellesama töö kujul. Aga iga kord ju loodad. Ja ma olen elus ka oskajaid ja teadjaid kohanud. Lihtsalt seekordne süüdimatus võtab hinge kinni, tähtajast üle kuu aja üle läinud ja siis selline tase.
Saatuse irooniana räägib raamat sotsiaalsest intelligentsusest, mürgiste tunnete nakkavusest, hoolest, empaatiast ja muust õilsast. Ega midagi, tulevad töised jõulud. Ja jõuluvanale saan ma sel aastal laulda "Spindle cell, spindle cell, spindle all the way..." Kes ei tea, mis see on, vaadake siit.

9. liini bussis tabavad mind sageli ühiskonna valupunkte kompavad mõtted, aga sedapuhku sain valgustuse osaliseks. Kesknädala reklaami tavapäraselt hüsteeriline toon pani mind järeldama, et ju siis on ka lugejaskond teatavast ühtsest temperamenditüübist - näiteks koleerikud. Kodus kraamisin välja äsjaomandatud psühholoogiaõpiku gümnaasiumile ja kontrollisin: koleerik - kergesti ärrituv, tundlik, äge. Nagu loodud piketeerima või peotantsupõrandale, eks ole. Üritasin ka muid erakondi sortida. Melanhoolik - kurvameelne, murelik, aeglane. No selge, isamaaliitlased. Sangviinik - keevavereline, tormakas, seltsiv. Neinar Seli ja Laine Jänes. Flegmaatik - tuim, loid, kannatlik. Ilmselgelt rahvaliit. Bratja Reiljan räägiks nagu sellele vastu, aga nemad on ka linnas ära rikutud. Maal käivad asjad ju teisiti. Ega siga sellest kiiremini kasva, kui tal nina all üles-alla hüpata ja teda isamaaliseks tõpraks sõimata, teda tuleb ikka kõrva tagant kõhvitseda ja temaga tasasel toonil vestelda. Kahjuks said nüüd tüübid otsa, aga erakondi jäi pisut üle. Samas, respuublika heitiski kaotusekibedusmeeleheites isamaalastega ühte. Loen parem õpikut edasi, äkki leian veel midagi toredat, mille abil maailmapildis selgust luua. Semiootika ongi juba nagu eelmine teisipäev, psühholoogia aga uus must, kõnelemata olevmustast.

Soome eri.
Avastasin oma õuduseks oma keelekasutuses fennismi. Vana hea "mina sinu asemel"-tüüpi väljendi asemel kirjutasin ühte meili hoopis "mina sinuna"-variandi. Pean vähem soome telekat vaatama, mis tähendab muidugi, et pean üldse vähem telekat vaatama.
Aga siis ma ei näeks jälle toredaid asju, nagu näiteks põhjanaabrite pingviiniparaad, kus oli ikka märksa suuremat biodiversiteeti näha, nii kostüümiliselt kui kutsutute tegevusvaldkondade osas. Kahjuks jah Lordi ei saanud tulla, sest maskid etiketiga kokku ei käi, aga näiteks Ville Valo oli kohal, kaaslaseks pool silmapliiatsit, mis tegi temast kapten Sparrow väheke verevaesema venna.
Aga minu vankumatu lemmik on mõistagi Muumimamma ise. No kes muu tuleks selle peale, et keskkonnateadlikult meelega loobuda uuest kostüümist ja lasta lihtsalt vana natuke kohendada? Mõistlikumat mõtet pole ma tükk aega kuulnud.

Minagi käisin Arkaadia teel...
Tegelikult astusin ma laupäeval remonditud Tartu mnt pühale pinnale. Sellesama, mille valmimiseks pidi 30 Eesti esiperekonda igaüks vähemalt ühe liikme K-erakonda nekrutiks saatma ja mis oleks aselinnapea Olgale võinud lõppeda letaalse exitus'ega, sest algul oli ju plaan asfaldi parema maaspüsimise huvides vereohver tuua, ja no kes on enne näinud, et ohver oleks mõni vana mees? Ikka õilsate neitside poole on siis vaadatud. Aga nüüd on ilus sile küll, pane või värske k-erakondlane Eduard sinna peale poognaid vedama. Ei saa nende inimeste irisemisest aru, kes talle erakonnavalikut ette heidavad. Kuhu ta oleks siis pidanud minema, reformarite juurde või, kus kõik talle reetlinnat meelde tuletaks?
Jah, ma vaatasin Saate Finaali. B-san eriti ei vaadanud, aga kui, siis esines kahe tema kohta haruldaselt sapise seisukohavõtuga: "Parem Vilja kui mitte keegi" ja "Kui need inimesed veel päris muusika saatel saaks tantsida..." Viimasega ma nõustun. Bänd mõnikord pigem eksitas kui toetas ja mõned arranžeeringud olid lihtsalt kohutavad.
Aga saateformaatide puhul ootaksin siiski suuremat vabadust, milleks kogu aeg tallatud radadel käia? Okei, osalised võivad ju samaks jääda, aga juba põgus pilk spordi- ja kirjanduslukku tooks palju ideid: "Maadlus tähtedega", "Male tähtedega", "Salapiiritusevedu tähtedega", "Kohtuskäik tähtedega" (I+I cameo)jne.