Unes öeldi mulle, et pean pedagoogilise praktika uuesti tegema, nii kaua aega on juba möödas, et vahepeal on kõik muutunud. Ilmsi ma oleks mõistagi protestinud, aga unes leppisin olukorraga ja suundusin Tamme gümnaasiumi, mis oli unenäos punastest tellistest kasarmu laadi ehitis ja ühendatud erakordselt sünge ja ohtrate kaunistustega majaga. Käisin mööda kooli ringi, oli koledal kombel nurgataguseid ja urkaid ja astmeid. Mingi trepp lõppes näiteks metallsõrestikuga, mida mööda oskuslikult turnisin ja jõudsin õpetajate tuppa, kus oli ka esimene inimene, kes minu vastu huvi tundis. Tema pidigi minu juhendajaks hakkama. Pikale lauale oli laotatud palju vanu raamatuid. Ühele neist juhtis ta mu tähelepanu halvasti varjatud uhkusega: "Siin läks "Kalevipoja" esimeses trükis numeratsioon sassi, 18ndast sai järgmisel leheküljel juba 19. lugu. Nii et tegelikult ongi "Kalevipojas" üks lugu vähem." Nii-nii. Pärast lugesin unes veel ajalooüliõpilaste blooge, kellest kaks lubasid integreerimise parema edenemise huvides venelannadega abielluda. Ühel oli pruut juba olemas ka.

Ilmsi proovin endiselt aru saada, kuidas täita aastaaruannet. Iroonia on mõistagi selles, et seda on tahetud täitjate jaoks lihtsamaks teha, lahtrid ees ja puha. Ma olen selle eest tegelikult väga tänulik, sest vabas vormis loovtööna oli seda veel hullem kokku panna. Aga juba nii lihtsas küsimuses nagu olümpiaadi korraldamine on meil kolleegidega kolm eri versiooni, mis lahtrisse see sokutada: "Ma panin 4.7"; "Aga mina panin 6.1", "Aga ma vaatasin, et 1.5 võiks ka sobida". See-eest oleme ühel meelel, et ES on teadusorganisatsioon. Kas tõesti olen ma kuidagi teadusega seotud? Uskumatu. Selle rõõmsa tõdemusega lähen nüüd koju kummeliteed jooma tagasi. Päev kirjas.

Loetud: Perez-Reverte "Dumas' klubi", Zamjatin "Meie".
Kuuldud ja nähtud: Eurovisioni eelvooru laulud. Positiivne oli see, et kõik ju pidasid viisi, negatiivne oli see, et polnud suuremalt jaolt viise, mida pidada. Seda ma tahaks küll öelda, et põhikooli lapse töö olgu ikka õppimine, mitte stuudioid pidi aelemine ja eurolaulude salvestamine. Sven L-i Lied'i-tsüklist "Planeedid"ootan pärast "Moonwalking'ut" ja "Sunflowers'it" juba põnevusega järgmise aasta osa, näiteks võiks see olla "Mars Attacks". Wiggerite võimlemisrühm Soul Militia esines lauludele vahelduseks klassikalise vabakavaga ja Vanilla Ninja kõlas kui kõrgemaks keeratud Scorpions, mis ilmselt laseb ka seletada nende edu Saksa turul.
P.S. Vishnu nimel, Mel, kas see olid tõesti sina?

Lugemispäeviku jätk.
Pratchett "Going Postal", Chaplet "Die Photographin", Pelevin "Empire V", Grishkovets "Kuidas ma koera sõin", Rankin "Põhjusi otsides", Cornwell "Porikärbes", Connelly "Süütu klient", Suvorov "Kontroll", Gavron "Israeli raamat", McCall Smith "Kalahari masinakirjakool meestele", Akunin "Nefritovõje tshetki", Connelly"Pimedam kui öö".

Pooleli jätsin "Lesio", puhtast jõuetusest ära oodata, millal siis põnevaks läheb, kaanel öeldi küll, et autor on tuntud krimi- ja põnevusjuttude autor ning et sel daamil on huumor geenides. Geenides võib paljugi olla, aga geenid ei tarvitse avalduda iga kord. Pealegi elan ma ise keset kommunaalhuumorit. Ma arvan, et kui mind kord maetakse, siis saan hauanaabriteks tüübid, kes on kirstu tööriistakohvri kaasa saanud, sest ikka on ju midagi kõpitseda vaja ja ei tea, kas kruvid said ikka korralikult kinni, ja eks igaveses elus on ka akudrelli aku igavene. Praegu näiteks käib remont all, ema sõnul tegutseb seal "Madis, tead küll, kellel olid need tütred, kellega sa mängisid, Evelin ja see teine, aga praegu ta teeb Valja pojale seda korterit, et jah, kolmas naine on see Valja tal". Lasku käia. Loodan, et Valja poeg on vaikne nohik.

Ema moodustabki minu vankumatu sideme reaalsusega, aga nagu selgus, ka maagilise realismiga. Proua Liiva oli talle toonud päevase etenduse sooduspileti, "Sada aastat üksildust", aga see oli "nii sünge, nii sünge. Kuidas see poeg lõpus laskis kõik maha, ma sain niisuguse peavalu. Ja saalis oli pool Kotukotuse organiseeritud piletitega pensionäre ja paar rida neid... abikooli kasvandikke. Üks haakis ennast mulle külge bussis, hüüdis kohe: "Tule siia, siin on kohti küll!" ja rääkis mulle kõik ära, et kuus tundi käib tööl ja nii väsitab, et pärast peab veel tuba ka koristama, pool seitse tõuseb üles, et üheksaks tööle jõuda. Ja kõva häälega, üle bussi! Ma vaatasin, et tuttavaid pole, et las siis räägib, Sõpruse poeni muudkui seletas, et kolmekümnes sünnipäev oli tal ja etendusest rääkis ja. Aga siis etenduse lõpus see proua Rehemaa Kodukotusest ka ütles, et muidugi meile pensionäridele oli see väga sünge, aga tuletas meelde inimlikke põhiväärtusi, et suhtlema peab, see on põhiline." Mihuke Lars von Trieri filmi ainestik! Pensionärid, "abikooli kasvandikud" (ei, ma pole päris kindel, mida mu ema selle all silmas peab) ja laval Hussari-Toompere etendus, kus muusikaline taust on Andreas W-lt. Lihtsalt kongeniaalne!

Olen ikka elus muidu. Mul on isegi vana töökoht veel aastaks, märtsis tõuseb koguni palk. Mitte et veel vabariigi keskmisele lähedale jõuaks, aga no mõte loeb.
Aga muidu on pidur peal. Või vale määre all. Või mingi muu totakas metafoor, mille sisu on see, et miski ei edene.

Otsustasin uusi raamatuid esialgu mitte osta ja alustada, kuni poolelijäänud saavad loetud.
Korjasin Pelevini "Empire V" üles ja leidsin sealt a(s)jakohase dialoogi bloginduse kohta.
Räägivad kaks noort vampiiri, tüdruk ja poiss.
".. Jehoova ju seletas, miks inimesed endale blogid soetavad."
"Ei mäleta sellist asja," vastasin. "Aga miks siis?"
"Praegu allub inimaju kolmele põhimõjule. Need on glamuur, diskursus ja niinimetatud uudised. Kui inimest kaua toita reklaami, eksperdiarvamuste ja päevasündmustega, tekib tal tahtmine ka ise saada brändiks, eksperdiks ja uudiseks. Vat just selleks ongi olemas vaimsed käimlad, st interneti-bloogid. Bloogipidamine on sandistatud psüühika kaitserefleks, psüühika, mis ihkab järelejätmatult glamuuri ja diskursuse järele. Naerda selle üle ei tohi. Aga vampiiri jaoks on sellises kanalisatsioonis roomamine alandav."
[...]
"Üldiselt," teatasin ma, "ega ma oma bloogi peaaegu midagi ei kirjutagi. Lihtsalt ma ei loe lehti ega vaata telekat. Internetist saan ma uudiseid teada. Livejournalis saab alati välja uurida, mida professionaalid arvavad - igal eksperdil on praegu oma bloog."
"Lugeda ajalehtede asemel ekspertide blooge," vastas Gera, " on sama, mis mitte süüa liha ja toituda selle asemel lihunike ekskrementidest."
Läkastasin.
"Huvitav, kust sa niisuguse asja võtad?"
"Ei võta ma kusagilt. Ise arvan nii."
"Livejournalis," ütlesin ma, "tuleks pärast sellist fraasi panna smiley."
"Aga smiley on visuaalne deodorant. Seda kasutatakse tavaliselt siis, kui userile tundub, et ta lõhnab halvasti. Ja tema tahab ilmtingimata hästi lõhnata."

Pean ikka hakkama loetud raamatuid üles tähendama. Tarisin portsu ajaviitekirjandust koju, ise rõõmus, et näe, üks Midsommeri lugu oli ka elukohajärgses raamatukogus, ja juba 10 lehekülje järel selgus, et ma olen seda tegelikult lugenud ju.
Niisiis, 2007. aasta lugemispäevikut alga:
Pratchett "Savijalad"
Holt "See, mis kuulub mulle"
Grange "Purpurjõed"
Goodall & Monson "The Palace Diaries"

Mina ja saadikukandidaat
Mina ja saadikukandidaat DK seisame sellel pildil nagu yin ja yang: üks mustade lokkis juustega kõrend ja teine masajas, blond ja sinisilmne. Seljas rõlgelt lühikesed koolivormi seelikud (kes see ikka kooliaasta lõpus uut hakkab ostma), käes rangele keelule vaatamata murtud sirelioksad, vaatame süütu lapsepilguga kaamerasse. Me oleme seitsmeaastased ja pole teab mis sõbrannad, lihtsalt mingil imelikul ajel ronisime koos pildi peale.
DK on ju teistsugune. Tõmmu, ülejäänud klassist pool pead pikem. Kui vanemate klasside poisid sööklas "Mustlane!!" karjuvad, ütleme meie, et nad ise on lollid ja DK ema on hoopis ispaanlane. Või nii DK meile väidab. Isast ta suurt ei räägi, ega me ei usuks ka suuremat. (Klassi suurim valetaja oli tegelikult hoopis Ly, kes ütles, et tema õde laulab ABBAs.) DK võib aga juttu pillata lauseid nagu "Mu ema ütleb, et ega varietees muud riietust polegi kui kolm sulge peas ja kolm sulge perses". Ma ei tea, misasi varietee on. Ma ei tea üldse suurt midagi ja kui ma teisi ahvides klassivenna nimest ropu variandi väänan, vaatab ta mulle helesiniste silmadega otsa ja ütleb, et see on väga paha sõna. Mul on jube piinlik. Hiljem saab temast sektijuht.
Mis DK-st saanud on, näete bussipeatustes isegi.