Mida siis öelda tõsielusõu "Vabariigi presidendi vastuvõtt ja kontsert" kohta?
Puhas lein, nagu vaestel matustel.
Pärast kontserti käisin köögis vaatamas, kas kraanikausi all on veel seda silikooni, mis toruvahetusest üle jäi, millegagi peaks need murekortsud silmade vahel ju täitma, mis sinna kaamose- ja angstiseguse muusika ning rõhutatult tuustaka eesti taadi monoloogide tõttu uuristusid.
Aga muidu oli ju ilmselgelt säästupidu. Kõike oli vähem - kõnet, kontserti, rahvast, naeratusi. No ma ei saa endiselt aru, kas selleks, et kodumaa sünnipäevast rõõmu tunda, peab tõesti olema lasteaialaps või natuke meelevigane? Ei tea, ei tea.
Võinoh, tean ikka. Elu ongi selline. Eestlased ongi sellised. Kontseptuaalne tervik sündis ju tõesti, seda küll. Zeitgeist'ile kohaselt ruulis aga enamasti taaskasutusideoloogia, erandiks vana hea Tõnis Mägi kõrval uus hea Liidia Mägi, aga muidu ikka filharmoonia kammerkoor tuntud kvaliteedis, Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Ja siis tolksti see pisuhänd, ehk siis Björk, natuke loovat hullust, aga kuidagi... kohatult mõjus. Eeh. Ärge nüüd arvake, et ma tahaksin blonde lapsukesi, peod rukkililli täis, pääsukestele järele lehvitamas näha, aga pidupäev tähendas minu jaoks seni a) rõõmu, b) ülevust, c) (parema sõna puudumisel) pidulikkust. Muusikast ma seda ei leidnud sedapuhku. Ikka suu laulab, süda muretseb, nagu Rein Veidemann (mis värk selle salliga oli?) juba jõudis öelda.

PS.Ühe koha pealt ma aga säästmist ei andesta. Rahvusringhääling, ma kingin teile ise "Eesti ortograafia", kui seni pole selle ostmiseks raha jätkunud. Põhiarvu ja järgarvu kirjutamine ei ole endiselt selge - "oli 90. aastat vana". Mis siis, kui keegi selle kava vigaselt ette andis, tiitrites oleks võinud ikka ära parandada. Ja solisti nime õigesti kirjutada. Ja filmi pealkirjale jutumärgid ümber panna.
PPS. Otsustades selle järgi, et rahvariiete osakaal on kõvasti tõusnud, ei sobikski üritust enam pingviinide paraadiks tituleerida. Tetrede tants pigem.

AA Gill arvustab Timesis mingit reisisaadet ja kui ma tavaliselt olen kõigega nõus, mis ta ütleb, siis lause "People rarely see their own country as exotic, eccentric and memorable for the communal singing" peale hüüavad eestlased kooris: meie küll, meie küll, meie oleme kõike seda. Tulge laulupeole.

Heldeke, Pulleritsust on emo saanud: ropendab ja ütleb, et kõik on mõttetu, aga paneb samas üles nummisid koerapilte.

Huvitav, kas "Dexteri" looja pani oma raamatute peategelasele sellise nime just seetõttu, et õigupoolest on Dexter erakordselt sinister? Jajah, lame nali, umbes nagu vasak käsi on parem käsi jms, aga ma ei saanud siiski jätta tegemata. NB!, kes "Darkly Dreaming Dexter'it" võiks lugeda tahta, ma võin ära anda. Nagu ka portsu Elmore Leonardit ja veel mõned krimkad.

Aga muidu on töine ahhastus peal. Töörühma diibipanija, kes on möödund aasta maikuust ajanud, et me ei pea orjalikult Euroopa eeskujusid järgima, teeme ikka omamoodi, avastas lõpuks eelmise aasta aprillis laiali jagatud käsiraamatu koostamise juhendi, kus on kirjas väike rubriik "Kohustuslikud osad". Paanika. Kümme meili päevas. SUURTE TÄHTEDEGA. Ingliskeelsete lausetega. Käsikiri peab veebruari lõpuks valmis olema. Ongi õige aeg meelde tuletada, et oleks tulnud kõik teisiti teha.

Ma tahan selle pildiga särki endale. Või riidest kotti. Padjapüür oleks vist liiga... sinister.

Uuring: enamus naisi on töökaaslasega maganud
Oh neid rahulikke ja igavaid põhjamaid küll. Eks siis vist seetõttu vähendataksegi skandinaavlastest omanike tahtel Kreenholmis oluliselt töötajate arvu, et kangastelgede vahel müramiseks ei läheks.

Ei, Maxima sortimendist toitumine on ikka maailmaavastusretk kodusest köögist lahkumata. Kuna sööme end tasapisi nende külmutatud kala letist läbi, oli eile meie külaliseks Tilapia. Ja nüüd järgneb hoiatus: tegu on mageveekalaga, aga sellest saime aru alles esimese mudamaitselise suutäie järel. Oletust kinnitas ka vikipedia. Ise olen muidugi süüdi, kui paki peale on kirjutatud päritolumaaks Hiina, siis ei saagi tegu mereloomaga olla. Edaspidi loen hoolikalt kõik sildid läbi. Kuigi ka see võib Maxima puhul lõppeda väikse nõutusehetkega. Kohupiimajuustu huvitavamaid komponente olid sedapuhku 'kõõmed'.

Isa helistas. "Kuule sa ütlesid, et sa seda triikimislauda ei taha enam. Ma mõtlesin, et ma teen sellest endale hoopis ühe aluse. Ma siin ostsin vahepeal ühe pilli. No nagu sellise tead küll elektriga ... klaveri, aga see ei mahu mul kusagile laua peale ära, et nihukest alust on vaja."
Aga väga tore! Mul oli juba vahepeal mure, mis hobi talle soovitada, kuna Lohkva raamatukogu on ta juba läbi lugenud ja maal ei ole ka midagi teha peale sauna kütmise ja seal käimise, aga nüüd saab ju kas või kõikide nuppude äraõppimisega tüki maad kevadele vastu liikuda. Mind küll tegi mõnevõrra murelikuks täpsustus, et "kõik polkad ja valsid ja kõik on seal olemas", aga õnneks oli poes kellelgi nii palju oidu, et müüs ka kõrvaklapid kaasa, mis tähendab, et naabrid pääsevad Elmari tantsuõhtust. Või nad seda just ootaksidki? Ja uued karjäärivõimalusedki oleks nii õhus? Võta end koomale, Sven Grünberg, uus sündikuningas on tulemas!

Sest vaadake, kõik teised võtavad ju asja tõsiselt: Dustin The Turkey in running for Eurovision.
PS. Lause "eestlased käivad Iirimaal kalkuneid kitkumas" omandab täiesti uue tähenduse...

Aga mida arvab meie eurolaulu tekstist Slavoj Žižek? Aga Umberto Eco? Aga Amnesty International? Kas sõna 'gaas' ei vihja siiski holokaustile? Rohelised oad vs kook - kas jätkusuutlik traditsiooniline eluviis või hedonism, pillamine ja õhtumaade allakäik?
Või siis tõsisemalt. Mispoolest on parem stereotüüp "Aga serblased, need annavad ju kohe pasunasse, kui miski ei meeldi"? Või mispoolest vähem patroneeriv hoiak "Laske neil vaesekestel ometi ka midagi toredat korraldada"?
Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.
Mis mind aga mõnevõrra murelikuks teeb, on see, et kaks aastat tagasi, eelmises blogis kirjutasin ma nii:
"Iseenesest on arusaadav, et kui koostada keskmine eurozhürii, valitakse välja keskmine, lausa geneeriline eurolaul. Siiski on mul tublile tiimile veel mõned parandusettepanekud. Viis las jääb, rootsi tshikk ka - siis saab punkte Soomest, Rootsist, Norrast jne. Aga täiesti läbi mõtlemata on küsimus, kuidas haarata türgi kogukonda ja balkani blokki. Siin aitaks ehk sõnade ja liikumise ümberpositsioneerimine lõunapoolsele turusegmendile. Sõnad on nõrk koht niikuinii, see, et aknast vikerkaart ei näe, viitab ju otseselt homoabielude mittelubamisele, ja on siis vaja tüli tarest välja viia, eriti eurovisiooni püsipubliku peale mõeldes. Sestap jagatagu nii, et sõnad balkanilt ja tants türgist. Kui vaadata möödund aegade jugovisiooni lüürikat, võib kihla vedada, et levinumad sõnad on "hunt", "vabadus" ja "tantsima". Nii ma pakukski varianti "Tantsin vaba hundina". Kõik see peaks veel serbohorvaadi keeles ka olema. Ja keset laulu, nagu klaver põõsas, võtavad taustalauljad, kes seni ongi liikunud nagu klaver põõsas, seljast tavahilbud ja esitavad eksootilise tantsu. Trummi lööks esivanaema ja rahvamuusikateadlane ise. Tõeline eurovisioon - nägemus tulevasest Euroopast."
MA EI MÕELNUD SEDA TÕSISELT!

Oh kräpp. Eelmisel nädalal ütles ülemus mind koridori peal nähes, et ta ei tunne mind äragi, kui kõrvaklappe peas ei ole. Ja nädalavahetusel on siis karma oma töö teinud - helikaart ei võta toru. Kuidas ma siis ennast töökorda saan palun, kui kõrvadesse ei voola midagi innustavat? Häda ja viletsus, ja kõik need teised sõnad.
Ja kuna sel aastal jääb minu elulaulu refrääniks prügikäitlus, siis vaadake palun seda pilti.

Miks mitte vaadata üle hulga aja sisse ka Mattieseni raamatuärisse, mõtlesin kodu poole kõndima asudes. Nii tegin ja seal nemad olivadki, Panso päevaraamatud, mille just eile tegelikult ka raamatukogust lõpuks kätte sain ja esimese köite läbi lugesin ja mõtlesin, et võiks ikka endal ka olla. Ja nüüd ongi ja elu on palju talutavam. Mõneks ajaks.

Ladies and gentlemen, shit has now officially hit the fan. And what a great fan he is...