Ahsoo, positiivse noodina (khm, noot): Kitsal tänaval on kahel kasel lehed küljes. Vaatasin nagu ilmaimet.

Eile tuli Discoveryst üsna põhjalik dokfilm Tšernobõlist. Ikka sellest, kuidas jamaks läheb siis, kui mitmed asjad kokku juhtuvad: nigel kvaliteet, nõukogulik vaikimise ja valetamise kultuur, raske saatuse ja iseloomuga juht. Konstruktsioonivead võimendasid, jahutusvett ei jätkunud ja katus, mis oleks pidanud olema tulekindlast materjalist, polnud seda sugugi. Mõjusid mõõdame siiani.
Kolm nädalat tagasi oli mulle lähedases taidluskollektiivis üsna sarnane lugu. Aastaid kestnud pinge surus kellegi kaitsest läbi, ta reageeris üle, mille peale reageerisid järgmised, ja ahelreaktsiooni lõpp oli mõistagi plahvatuslik. Nüüd on kolm nädalat täielikku eetrivaikust olnud (ja ka eetrikeeldu, mis mind eriti vihastab - probleem sellest ära ei kao, kui mitte rääkida, pigem vastupidi), aga radiatsioon ongi vaikne katk. Täna ma lihtsalt märkasin, kuidas see tegelikult mind tasapisi laastab. Kuidas ma ilusa ilma nautimise asemel koju jalutades mõtlen, mis siis edasi teha. Kuidas ma nähvan inimestele, kes milleski süüdi pole. Kuidas ma tunnen, kuidas hea tuju hakkab kusagile nõrguma, sest kell liigub kuue poole ja jama peab klaarima hakkama. Tegelikult pidid koorilauljad elama kauem ja õnnelikumalt kui teised. Sest saate aru, muusika ja ühistegevus, need tõstavad elukvaliteeti.

Ilmselt endiselt organismi nõrgestava külmetuse tõttu olen ostnud mõnevõrra ootamatuid raamatuid. "Problem Solving 101" võlus mind näiteks sellega, et kuna see oli esialgu kirjutatud jaapani lastele, tegutsevad seal näiteks Tofu, Seen ja Baklažaan, kes moodustavad bändi, aga kahjuks ei taha keegi neid kuulata. Ma seda raamatut esialgu veel tõsisemalt ette ei võta, enne kui ma ikka täitsa kindel olen, et palavik läinud on ja ma asju ette ei kujuta.
Teise raamatuga veetsin võlutult terve rongireisi Tallinnast Tartusse. Oma osa oli muidugi piltidel, aga ka jutt pakkus ahaa-elamusi.
Kolmas raamat ei edene nii hästi, kui lootsin, magusat bitšimist on vähem ja tegelikke meediaga manipuleerimise trikke ka mitte niiväga. Väikese mõttetu faktina selgus, et autori esimene raamat on "Berlitz Guide to Iceland".
Vulkaani teema sekkus ootamatult ka raviotstarbelisse krimkasse, järjekordses eradetektiiv Varese loos tahtsid pahad islamistid lolli miljonäripoja rahadega Kanaaridel üht vulkaanipurset tagant aidata, et hiidlaine siis Ameerika, kurjuse kantsi maa pealt pühiks. (Nii ei saa vist öelda, Maa peale ta ju jääks, aga vee alla). Ootamatult see lugu natuke lõppes, aga Varese-sarja tugevus minu jaoks ongi uskumatute tüüpide galerii ja tegelikult hoopis majandushariduse ja pangandustaustaga autori tähelepanekud elust kui niisugusest.
Ja järjekordse sujuva ülemineku pakub Yle, kes näitab Mika Waltari romaani põhjal tehtud filmi "Kaasua, komisario Palmu", mida nüüd hakkangi vaatama.

Ega nüüd polegi midagi, kui tuleb hakata reisima rohkem sisekosmoses või ajas või ma ka ei tea.
Tartu kl 6.25 oli puhas Põhja-Korea, liikus enam-vähem ainult ühistransport ja selle sees inimesed, kes läksid vahetustega tööle või ootas neid ees tähtis pealinnareis, nagu mind.
Tallinn kl 9.25 oli harjumatult inimtühi, politseinikke tavakodanike kohta üle igasuguse mõistliku määra.
Varem Reval Cafe ketti kuulunud kohvik Viru tänava alguse juures oli otsustanud panuseid laiemalt jaotada ja lisanud kohvile sauna ja muusika. Viimast esindas Bon Jovi laiv baroksetes raamides telekast. Naised kiljusid ja Jon B rääkis, et "Romeo is bleeding" ei ole tegelikult romantiline teos eriti, kuivõrd peategelane on pisut nagu stalker, sick human being. Naised kiljusid edasi. Võibolla hirmust.
Maailm paistab lahti tehtavat kl 10, nii et lonkisin niisama mööda vanalinna, mis valmistus suveks.
Aga nüüd koosolekule.

Kui silmad veeajamise lõpetasid ja lubasid juba lugedagi, võtsin ette Tibor Fischeri esikraamatu "Under the Frog". Ja vat on hea raamat! Ungari sündmused aastatel 1944-1956, algne grotesk pöörab lõpuks puhtaks tragöödiaks, keel keeruline, aeg-ajalt teksti puistatud one-liner'id ("Farago was both the village idiot and the village thief. In a small place like Halas you have to double up") panevad turtsatama, aga lõpp, nagu öeldud, on kurb. Kogu raamatust õhkub tuttavat soomeugrilikku fataalsust: "Fischer, Fischer, this is deplorable. You can't let a little war interfere with serious scholarship. You know our history. As a Hungarian you should be prepared for the odd cataclysm". Aga me ju pole kunagi.

Ja jälle avanes uks paralleelsesse reaalsusse. Kerdo Mölder: Saagimi nimel olen nõus end alasti kiskuma

Mõni sõna on ikka nagu lapsuse jaoks loodud: "Nagu ümberkaudsed teavad – olen prefektsionist."

EMO-töötajad, tõstke kõrgele lahased! Sest teie patsient tuleb, rulluiskudelt ja batuutidelt.
Tegelikult on nii, et mul oli ometi ükskord aega rahus koju jalutada (sestap tean batuutidest), ja telekava oli alles ja Ylest tuli huvitavaid saateid ja täitsa nii selline tunne oli, et võibki täitsa võib-olla isegi rahul olla. See haruldane olukord vajab jäädvustamist. Niisiis, 12. aprillil oli mul pool päeva täitsa tore.

Lauristin võttis sõnad suust (tema võib ka seda endale lubada; kui mina nii ütleksin, oleksin ilkuja): "Mis puutub endisse Kroonika peatoimetajasse, siis ma nautisin viimases Arteris tema intervjuud ühe nn tipp-poliitikuga, kellega jutt käis põhiliselt selle ümber, kuidas poliitik riides käib. See oli mulle fantastiliselt huvitav. Lugesin seda samasuguse huviga, nagu ma vaatan telekast loomafilme."

Ei, tõesti, elu ongi šokolaadikarp - sõltuvust tekitav, paksuks tegev ja... mõnes kommis on ikka erinõme täidis.

Põhimõtteliselt on igasuguste asjadega jälle väljaheited väga suures ventikas, nii et ma tahaksin karmatasakaalu mõttes midagi head teha. Soovitage palun.

Clarkson state of mind on peale tulnud. Eile elu kõige igavamat teksti lugedes (detailne kalastusvarustuse kirjeldus) taipasin, et kui enam-vähem sama jutt inglise keelde tõlkida, tuleb välja puhas porr. While fishing on sea, one should prefer a stiffer rod jne. Täitsa loobitav lant, ma ütlen.

Milleks mulle paberleht? Ema helistab niikuinii ise ja räägib, kes jälle surnud on:(

Üks reekviem seljataga, kaks ees. Esimene ametlik katse, st kontsert möödus kannatusnädala puhul kohatu kerge hüsteeria saatel, natuke selline "Oleme võõrad sellel elupeol" tunne oli, aga noh, ma vist suudan seda teost kinnisilmi juba esitada, sest ma olen seda jumaldanud filmi "Amadeus" nägemisest saadik. Isegi Süssmayri nime kohaselt magusad osad hakkavad juba meeldima. Hmhh. Loomuvastane kiindumus suurvormidesse, mis järgmisena, tahte triumf ja masside mäss?