Eile tuli Discoveryst üsna põhjalik dokfilm Tšernobõlist. Ikka sellest, kuidas jamaks läheb siis, kui mitmed asjad kokku juhtuvad: nigel kvaliteet, nõukogulik vaikimise ja valetamise kultuur, raske saatuse ja iseloomuga juht. Konstruktsioonivead võimendasid, jahutusvett ei jätkunud ja katus, mis oleks pidanud olema tulekindlast materjalist, polnud seda sugugi. Mõjusid mõõdame siiani.
Kolm nädalat tagasi oli mulle lähedases taidluskollektiivis üsna sarnane lugu. Aastaid kestnud pinge surus kellegi kaitsest läbi, ta reageeris üle, mille peale reageerisid järgmised, ja ahelreaktsiooni lõpp oli mõistagi plahvatuslik. Nüüd on kolm nädalat täielikku eetrivaikust olnud (ja ka eetrikeeldu, mis mind eriti vihastab - probleem sellest ära ei kao, kui mitte rääkida, pigem vastupidi), aga radiatsioon ongi vaikne katk. Täna ma lihtsalt märkasin, kuidas see tegelikult mind tasapisi laastab. Kuidas ma ilusa ilma nautimise asemel koju jalutades mõtlen, mis siis edasi teha. Kuidas ma nähvan inimestele, kes milleski süüdi pole. Kuidas ma tunnen, kuidas hea tuju hakkab kusagile nõrguma, sest kell liigub kuue poole ja jama peab klaarima hakkama. Tegelikult pidid koorilauljad elama kauem ja õnnelikumalt kui teised. Sest saate aru, muusika ja ühistegevus, need tõstavad elukvaliteeti.