Selja sunnitud lesimispausi ajal (paus jätkub paraku) lugesin läbi Keith Richardsi eluloo. Kes järgmisena tahab, küsige; mõne aja pärast saan ehk ikka liikvele ja annan edasi.

"Kaheteistkümnes toolis" on peatükk "Elu aabits", Ilfi ja Petrovi loomingu kohta kehtib see iseloomustus aga ka üldisemalt: absoluutselt kõike võib nende teostest leituga illustreerida, kõik on juba olnud. Kuna eestikeelset varianti pole käepärast, siis jupike algupärandist.

Однажды, когда Корейко обычным размеренным шагом двигался
на службу, возле самого "Геркулеса" его остановил нахальный
нищий с золотым зубом. Наступая на волочащиеся за ним тесемки
от кальсон, нищий схватил Александра Ивановича за руку и быстро
забормотал:
-- Дай миллион, дай миллион, дай миллион! После этого
нищий высунул толстый нечистый язык и понес совершенную уже
чепуху. Это был обыкновенный нищий полуидиот, какие часто
встречаются в южных городах. Тем не менее Корейко поднялся к
себе, в финсчетный зал, со смущенною душой. С этой вот встречи
началась чертовщина.

Teen väikest Google'i tõlke katset. Ei lähe väga hästi. Men must be free? sai vasteks "Mehed peavad olema tasuta?".

Hakkame siis ehk aastale joont alla tõmbama? Minu tunnustuse pälvivad järgmised inimesed/nähtused.
Aasta arst - dr Krieger. Töödiagnoos "Naised on hullud" on patsientide anamneesi ja longituuduurimuse tulemusel saanud selgituse: patoloogia põhjused on seksuaalset laadi.
Aasta loom - selgrootute seas vältimatult muidugi mõned Tallinna sotsid.
Aasta usukannataja - Edgar Eestlastestvaenatud.
Aasta remake - "Jaws".
Aasta töölisnoor - juuksur Liina, kes osaleb ka regulaarselt harrastusnäitetrupi töös ja on tegelnud peotantsuga. (See vist oli ka aasta litootes.)
Aasta üllataja ja elutööpreemia - lumi.

Ei, kõik on väga õiglane, Viivi Luik on saanud kaldkirja ja Jaak Jõerüüt suured tähed. Pere peabki ilusti jagama kõike. Raamat on ikka vägagi loetav.
Muti raamatus olid sedapuhku koefitsent ja drenažöör, millel tegi mingeid jõulisi liigutusi Linnar Priimägi. Aga jälle, võib-olla ongi nii parem, sest raamat peab inimestes tundeid ja mõttelendu esile kutsuma. Minu mõte lendas paralleelsesse reaalsusse, kus LP ongi tubli maaparandaja, jõrm töö- ja naiste rabaja, kes küsimuse peale, kuidas siis läheb, nii töö kui naistega, vastab ühtmoodi napilt: "Mis ta läheb, raisk, kui mätas märg, siis toru sisse."

Raamatu-, õigemini lugejate palati teataja.
Aeg-ajalt toimub B-sani klubis spordivõistlusi, kus auhinnaks saab raamatuid. Kui ma juures olen, on üldiselt õnneks läinud ("300 eesti seent", "Frenchi ja Koulu reisid" ja veel üht-teist), aga sedapuhku ma ei olnud, ja ongi õnnetus majas. Õigemini, puhastus. Jajah. Seesama. Kas ma pean selle nüüd tõesti läbi lugema või peidan silma alt ära ja katsun ta olemasolu unustada?
Kuna täna oli märkmikus muidu tühi päev peale märkuse "Hiina keel jääb ära", kasutasin leitud poolteisttundi jalutamiseks ja raamatupoe külastamiseks. Jalutades selgus, et Tartus on lätikeelne grafiti (Aleksandri tänaval), raamatupoes selgus, et on miski allahindlus, ja ma omandasin kohe lausa kolm köidet, rahvusliku meelestatuse tõttu (Kes siis ikka eesti kirjandust ostab, kui mitte mina) kõik eestlased: Jõerüüt, Mutt ja Rohke Debelakk (kohutav naljapuudus on viimasel ajal). Vaatasin sisse ka Kenderi uusikusse (kui ma tahan ohtralt valget paberit, siis ostan paki, mitte raamatu, kus on iga lühikese peatüki vahel kolm pooltühja lehekülge) ning Postimehes ülelakutud Viivi Luige raamatusse, aga kõik need kaldkirjas sõnad panid pisut kõhklema. Jõerüüdi puhul ma ei kõhkle, "Diplomaadi päevik" oli erakordselt sümpaatne lugemine ja arvan, et JJ võiks millalgi ikka presidendiks hakata, juba nii tore perekonnanimi kohustab. Üks on siis küll kindel, presidendiproua ja rulluisud siis ühte lausesse vist enam ei satu.
Muti mälestuste IV köitega alustasin juba kohvikus ja ehmatasin sellest, et kui ta oma õppejõude kirjeldab ja leiab, et ehk on tegu juba pisut väsinud vanainimestega, siis mida pidin arvama mina, kes ma käisin ülikoolis 15 aastat hiljem ja need vanainimesed olid peaaegu kõik rivis, v.a surma tõttu lahkunud? Üks lemmikõppejõud on mul ja Mutil ühine (Bezzubov), teine ta lemmikutest (Tõnu Luik) lendas oma jutuga nii kõrgelt üle mu pisikese pea, et ainuüksi Parmenidese nime nägemine mälestusteraamatus pani mind punastama - barbar olen, barbar, sest käisin küll truult loengus ja ootasin, et millalgi lööb kõik otsata valgeks, aga Parmenides seostub mul alati sellega, kuidas sattusin ükskord mingisse juurvilja vaimuseisundisse ja virgusin sellest tõdemuse peale, et kursuseõe Inese punased juuksed sinise džempri taustal moodustavad tõesti huvitava värvielamuse. Milleks siis tõesti seened ja LSD.

Sain pisut inspiratsiooni Pealinnast loetud uudisest "Linnapea käis Arvo Pärdil külas", kus Edgar S väidab tagasihoidlikult, et on ka ise muusikasõber ja teisitimõtleja, ning kujutasin ette, kuidas linnapea käib külas veel mõnel kuulsusel. Osav poliitik leiab ju alati ühise keele.
Linnapea ja Rupert Murdoch: "Ma olen ise ka väikest viisi meediamogul, mul on paar väikest lehte ja telekanal."
Linnapea ja Vaclav Havel: "Tegelesin ise ka koolipõlves näitekirjandusega ja nüüd olen tegev kohalikus poliitikas."
Linnapea ja Madonna: "Olen ise ka eale ja keskpärasele välimusele vaatamata seksisümbol ja mul on kogu aeg noored kaaslased."
Linnapea ja Hillary Clinton: "Tean, kuidas on elada võimeka, kuid truudusetu abikaasa kõrval..."
Linnapea ja Nelson Mandela: "Ma olen ise ka ... üsna vana."

Tööd ei taha kohe kuidagi teha. Mõte viiekümnest parandamist ootavast kontrolltööst ajab püsti hüppama ja välja kõndima minema. Tulin täna näiteks jalgsi tööle, aga pinge ei lahenenud kuidagi. Vastupidi. Mõtlesin nimelt ERSO peale (lugesin kontrabassimängija intekat hommikul). Olen sellest teemast kirjutamist vältinud, sest lahtiütluse korras tuleb nentida, et Laine Jänesega olen isiklikult kokku puutunud, direktor Siitanit polnud enne näinud ega kuulnud. Mina lihtsalt ei suuda uskuda, et kultuuriministeeriumi tullakse tööle mõttega "kellele täna keerame". Jah, ilmselt lastakse libiseda, kui miski/keski otseselt ei karju; kui karjub, käiakse selle järgi, mida seadus lubab. Sest olgem ausad, mille järgi sa ikka käid sellistes olukordades. Vastaspoole käitumine näib aga üha rohkem selline "suicide by cop", ehk kui näha on, et mäng on läbi, trumbi ("aga Neeme Järvi läheb ära!") väljakäimine ei aidanud ja minek niikuinii ees, lükkame selle siis vähemalt vaenlase südametunnistuse peale. See, et kollektiiv tõepoolest peadirigendist ilma jäi ja seda kibedalt kahetseb, paistab tülitsejatele kaunis teisejärguline olevat.Pluss see, et talupojarahvale niigi hobusevarastest ainult natuke tõsisemalt võetavad kunstiinimesed said veel negatiivset PR-i - hüsteerikud, rahva raha raiskajad jne. Nii. Ühel pool on see "kõigist ilu tütreist pühim, nõiduslikem oled sa" (Byron Minni Nurme tõlkes), teisel pool on riigieelarve ja finantsdistsipliin, räpane raha. Osav juht peaks nüüd need asjad tasakaalus hoidma, aga muusikud on ju tsunft, nad on muusikute lapsed, muusikute abikaasad ja muusikute vanemad, neid seovad mälestused, kes kellele muusikakeskkoolis ketsi metsasarve sisse väänas, ja loomulikult on raske rahasse konverteerida seda, mis karismaga juhist kollektiivi valgub. No see, et keelpillimängija nihutab sõrme pool millimeetrit täpsemasse kohta, puhkpillimängija ei hakka reekviemi ajal oma kala peale itsitama, nagu meil kevadel juhtus. Tsunfti seest tulnud juht ei hakka ilmselt kunagi suhtuma ministeeriumi kui võrdsetesse läbirääkimispartneritesse - paradigma on teine. Või diskursus. Või noh, see skeem/skript, mille järgi elu muusikas käib. Neeme Järvi kohta ei taha midagi öelda. Küll aga Ekspressis ilmunud ilukirjandusliku pala kohta. Armas EE, väljaanne, kuhu esimesena ja väidetavalt ERSOst NJ lepingu rahalised tingimused lekitati (vt 25. septembri sahinaid), võiks natuke tagasi hoida õiglase meelepahaga. Mispoolest väljaande müügieduks kuulujuttude äratrükkimine on õilsam kui peaministri väljaastumine parteikaaslase eest? Kas on äkki kahju, et näe, hoiavadki kokku, kaitsevadki omasid? Muide, ma arvan, et reformierakond peaks paar aastat puhkama, tervisele tuleks kasuks.
Muudes uudistes. Sel aastal oli mul juba teist korda võimalik oma käsitöödele Kadriorgu näidata. Suvel käisid käised roosiaias, eile kapi veteran, heegeldatud seelik kusagil... trepimademel, kus sõnavõistluse tulemused teatavaks tehti. Uus teadmine eilsest päevast on, et Pätsi ja Tõnissoni pronkspead on seest tühjad; kui nägin presidenti ukseavas nätsu närimas (või mingeid mälumisliigutusi tegemas), mõtlesin, et vaat kui tore tal on äkilise vajaduse korral nendesse peadesse näts ära peita, kui peab kaamera ette astuma või midagi.