Kuigi on ka teine kandidaat:
"Jaap de Hoop Scheffer, the fabulously named Secretary-General of Nato, is reported in the Russian media as saying that a pilotless Georgian aircraft was shot down by a Russian aeroplane over the disputed territory of Abkhazia. “If not,” he said, “I will eat my tie.”"

Rubriik "Kõva sõna" - täna Times'i kultuurikriitikult: "Nazi thigh-slapper is just the piece to raise the roof".
"If any piece of classical music can withstand rock-arena amplification, lasers, fireworks, earthquakes and probably a collision with an asteroid as well, it is Carmina Burana. Its music is as vulgar as its origins are dubious.
It was written in 1937 by Carl Orff, an enthusiastic Nazi who notoriously also wrote new music for A Midsummer Night’s Dream so that the immortal score by the Jewish Mendelssohn could be banned."
Meil seisab mai lõpus järjekordne ettekanne ees, ootame siis antifašistide proteste Pärnu kontserdimaja ümbruses?

Ta on tuntust kogunud paljude Umberto Ecco teoste tõlkimisega vene keelde.
Ega see, et Itaalia saapakujuline on, ei tähenda, et seal kõik kingafirmade nimesid kannavad.

Võtsin Õpetajate Lehe koju lugeda ja kahetsen. Kirjandile pühendatud lehekülg võttis ikka jõuetuks. Eesti Keele Kaitse Ühingu emand, kes muide õpetas kahepunktilist (kaks punkti!) eksamiga (eksam!!!) lõppevat kursust "Assotsiogramm tekstiõpetuses" (jah, selline on/oli emakeeleõpetuse didaktika), väidab, et kirjand, see on ju nagu laulupidu, seda ei tohi muuta. Muudetakse, kui vaja on, tainas, nii repertuaari kui ülesehitust ehk nii sisu kui konkreetsemat vormi, üritus on aga ikka laulupidu. Keegi emakeeleõpetaja, kindlasti kena inimene, teatab, et "kolmest osast koosnev eksam kontrollib osaoskusi, mitte tervikoskust argumenteeritult oma mõtteid väljendada". No misasja, kas see on midagi halba või? Keelt tuleb tunda ja osata, st just nimelt osaoskusi kasutada igas vormis; kirjandi "ärategemine"ei saa olla eesmärk omaette. Andry Ervaldil on õigus, kui ta leiab, et tegu on rohkem rituaaliga. Õnn on muidugi, et meil sunnitakse vaid uni- ja konformselt mõtteid avaldama aastaid teada teemade järjekordsete versioonide põhjal; antropoloogiliselt väljakutsuvamates ühiskondades on initsiatsiooniriituste puhul tavaks ellujäämisõppused teemal "10 toitu üraskist" või genitaalide tuunimine, aga mind lihtsalt ärritab, kuidas kedagi ei paista huvitavat, et suurepäraste kirjandipunktidega kirjaoskajate kõrval lahkuvad koolist inimesed, kes oleks võinud parem aega kulutada elementaarse õigekirja kinnistamisele. Aga ei, püha kirjand ootab, võtke paberid ja pealkiri on...
Ei, ma pean minema nüüd nunnude kassipoegade pilte vaatama, muidu ei saa jälle rahulikult magada.
Muide, samas lehes kirjutatakse, kuidas sotsiaalteadlased on pannud projektile pealkirjaks "Inimkaubandus ja prostitutsioon - kutse- ja keskkooliõpilaste perspektiiv". Ma usuks, et noortel on siiski ka muid väljavaateid.

Jätkates imelike saateformaatidega: "Praktilised superkangelased". Eks see sai jälle inspiratsiooni kodustest oludest, kui pesumasin väljastas järjekordse teose sarjast "Picasso varajane origami-periood". Aga mis oleks, kui saaks puhtalt pilguga triikida, mõtlesin ma unistavalt. Või suuta särke veenda, et nad ise sirguksid. Jumal, kui väikesed unistused! Ei mingeid kõrgelennulisi plaane päästa inimkond või vähemalt lõimida muulased. Aga samas, väike ongi uus must. Peened inimesed paistavad Vebleni "conspicuous consumption'i" olevat vahetanud "conspicuous non-consumption'i" vastu. Ah kuidas Tolstoi seda tervitaks, tema tegi ju endale ise ebamugavaid ja koledaid saapaid, nagu räägitakse. Briti lehed on täis uudiseid, kuidas kanakuutide ja köögiviljaseemnete müük on kasvanud, ning Times'is räägib keegi õhinal, et käib jala, ostis õmblusmasina ja oskab kanast kolm einet välja võluda. Heh-heh, tuleb välja, et ma olen olnud trendikam, kui keegi oskaks arvatagi. Sel nädalal olen ma metsiku resotsialiseerumiskampaania kõrval, millest hiljem, paiganud ka lõpuks ära möödunud aastal rebenenud seeliku ja parandanud silikooni abil kingatalla.
Kuid jah, mina ja sootsium. Ma käisin ju sünnipäeval, Tallinna raekojas. Kui välja arvata üks, aga märkimisväärne fopaa (ajasin segamini Ennu ja Toivo, mis pole just väike viga, sest Enn on surnud), tulin enam-vähem toime. Tegu oli sugulasega, ühega vähestest isapoolsetest, kes veel elus on, ja noh, nagu ehk kohast järeldate, representaabel selline. Oli nuttu, oli naeru. Nutma ajas Tallinna poistekoor, sest Lydia Rahula ettekujutus rõõmsast sünnipäevamuusikast on "Ema süda". Ema nuttis liigutusest ("Nii kõrgeid noote võttis see poisike, ja nii seatud häälega!"), mina (sisimas) vihast. Samas, teaduslikult lähenedes: kas on mingi noodikõrguse ja poisi pikkuse optimaalne suhe, mis mingis eas inimestel raudselt silma märjaks võtab? Ja kas pole siiski häbitu seda füsioloogilist üksikasja ekspluateerida? Naerma ajas džentelmen, kes pöördus juubilari poole sõnadega: "Mina tunnen M-i kui abikaasa tööandjat ja keskpärast tennisemängijat." Hea ajastusega pausi ajal võis näha, kuidas puna sünnipäevalapse näolt pealaele levib. Terav taat osutus konjunktuuriinstituudi juhtivteaduriks LK-ks, mis paneb mind siiski lootma, et ka edenenumas eas on võimalik peast mitte pehmeks minna.
Reede möödus töistes askeldustes, õhtul üritasin linnast võimalikult ruttu ära pääseda (järgmisele sünnipäevale tegelikult, mitte sellepärast, et mul sedakorda kuidagi eriti vastumeelne oleks kõik olnud) ja see õnnestus mul ülinapilt. Kui siis buss lõpuks ette tuli, kogunes ukse juurde seltskond väsinud näoga maakaid, kes tahtsid töölt koju Eestisse saada. Kuvandit industriaalsest rikkast Põhjast ja mahajäänud agraarsest Lõunast kinnistas pealaest jalatallani kauboiks riietunud meesterahvas.Tervitasin umbes nelja inimest, tundsin ära veel paar, sealhulgas karuintsidendis autotustatud kaitseministri (ma ju ütlesin, conspicuous non-consumption, aga kiiduväärne ikkagi). Viimase nägemine pani mind hetkeks kõhklema, sest kas ta võis tööpostilt lahkuda seetõttu, et karta pole midagi, või pigem seetõttu, et päästa pole enam midagi ja peab vaikselt Läti poole imbuma hakkama, jäi ju tol hetkel lahtiseks. Poole tunniga jõudsime bussijaamast lennujaama juurde ja ma kahtlustasin, et ummik on argument viimase oletuse kasuks, aga ei, lihtsalt keegi oli kellelegi tagant sisse sõitnud ja ühe raja kinni kiilunud.
Sünnipäeval nr 2 imbus ööst välja üha uusi endisi üliõpilasi, lahkusin vist siis, kui kaheksanda tuvastasin, üheksas oli enne minu saabumist juba ära käinud. Eesti on väike riik, aga mulle see sobib. Ma olen ise ka väike inimene.

Teate, tartlased, kui teile ikka Tatjana Grindenko ja tema kollektiiv kätte tuuakse, siis tulge järgmine kord palun kuulama. Isegi mina ajasin ennast välja, ja ei pidanud kahetsema. Suure osa ajast ma istusin täiesti õndsa näoga ja küsisin, kas tõesti sellised inimesed lihtsalt mängivad minu jaoks siin ja praegu, tundsin ennast nagu ülik. (Ma pean nentima, et aulas oli peale minu veel üks inimene, kelle suunurgad kohati ka üles hoidsid, ülejäänud säilitasid hoolikalt kivinenud ilme, kuigi lõpuaplausiks siiski sulasid.) Okei, repertuaar ei olnud teab mis hiilgavalt originaalne, aga vana hea vene keelpillikool, püsivalt perfektne häälestus, laitmatu maitsega interpretatsioon ja tehniline üleolek (ma ei tea, keelpillimängijate kohta vist ei sobi öelda, et lõdva randmega esitus?) lasevad mul täie rahuga öelda, et see oli elamus. Lisapalaks esitatud Xenakise teos, mille pealkirjast ma paraku aru ei saanud, aga mis võis olla "Aroura", oli minu jaoks sündmus, sest kui muidu ma hakkan juba meediumkoleda moodsa muusika puhul tõmblema, siis siin, kui nüüd päris aus olla, suuremat muusikat ei olnudki, lihtsalt helid. Aga ikka oli jube põnev!
Aga ma ei oleks mina, kui ma tõrvatilku tähele ei paneks. Aulasse kostavad tänavahelid ülihästi ja kui ikka mingi idioot oma tuunitud mootoriga autos maja eest läbi sõidab, siis põrand väriseb. Ma ei saa sellest fenomenist aru, miks üldse peab võimalikult lärmavaid sõiduriistu hankima. Soolosonaadi ajal, kui mingi eriti räme kolu mööda müristas, tuli mulle mõte, et peahoone kartserisse peaks kontserdi ajaks panema snaipri, kes lähenevad mürareostajad rajalt maha võtab. Siis aga pani muusika mind leebuma ja vähendasin pisut karistuse drakoonilisust. Reostusele tuleb vastata reostusega. Kes ikka mingi detsibellimäära ületab, saab Postimehe maja juurde paigutatud sõnnikukahurist vastava koguse orgaanikat vastu tuuleklaasi.

Tore on õppetöös kasutada moodsaid õpikuid. Tsiteerime muidu täitsa toredat kogumikku "Editing the News":
"Copydesks however, are being displaced by editing terminals (VDTs). A VDT is essentially a television screen with a typewriter keyboard projecting from its base. Copy appears on the screen in luminous letters, and by using the keyboard the operator can correct, delete, or insert anything from single letters to whole paragraphs."

Vägisi meenub Bubbles "AbFabist:

Edina: Now, you have got the information, haven't you?
Bubble: Most of it. Yeah. Oh, yeah! Until the special thing broke.
Saffy: [off-camera] Mum!
Edina: What thing?
Bubble: The thing that's attached to the typewriter. Little animal.. with a ball..
Edina: What animal?
Bubble: Little animal… small… creeps about… not a rat…
Patsy: Gerbil!
Edina: Oh…
Saffy: Squirrel? Hedgehog?
Bubble: [squeaking] No! No!
Edina: No, no, no, don't panic her, or we'll never get anywhere. What? A mouse?
Bubble: Yeah! The mouse… that's got a telly with V.D.!
Edina: All right, that's… that's right. The VDU… the word processor...
Bubble: ...Which fell off the table when I took the mouse home!

Tehke majapidamistöödest tore mäng, nii lähevad need kiiremini ja lõbusamalt.
Minu puhul saab juttu olla pigem imelikest teleformaatidest. Kui ma laupäeval vana hambaharja abil vannitoa imelikumaid urkeid puhastasin, mõlkus mul peas "Desperate Housewives meets Dedovštšina". Eile liikusin edasi talveriiete ärapanemise juurde ja kohe tuli mõte Heraklese vägitegudele pühendatud sarjast. Augeiase tallid? Piece of piss! (And shit, mostly.) Augeiase riidekapp, vat see oleks väljakutse. "Augeias, kas ma võin selle vanaisa kitooni ära visata?" "Eeh..ei, see on mulle kallis kui mälestus." Kuus ülikonda, sünniaastad vahemikus 1950-1984. Fassongid ja kangad, millest ma väga loodan, et need enam kunagi moodi tagasi ei tule. Kolmapäeviti on BBC Prime'ist "Life on Mars", kus tegevus toimub 1970ndatel, vaadake ise, kui hirmus see pilt on.
Mitte et ma ise vähem hamsterjas oleks. Täna hommikul võtsin julguse kokku ja korraldasin isetehtud kudumite loenduse. 31 ühikut + heegeldatud seelik. Pisiplastikast nagu kindad, sallid jne ma ei räägigi. Kas endale saab lähenemiskeeldu küsida? Nii et lõngapoodides mind juba tuntaks ja ei lastaks üle lävegi? Aga no siis hakkan ma ju tänavalt mingit sünteetilist kraami skoorima. Hullud on leidlikud. Ma mäletan, et kui puuvillase lõngaga kehvasti oli, levis jutt, et vana kooli pesunööri saab ju üles harutada. Saigi! Mul on seda niiti veel kusagil mõne kampsuni sees kindlasti olemas. Kui ma sellise aja, energia ja insenerimõtte oleks millessegi kasulikumasse investeerinud, oleks meil juba planeetidevahelised raketid olemas. Või oleks mul vähemalt natuke rohkem korras kodu. Väike samm inimkonnale, suur samm mulle.

Täna mulle mingi sisemine hääl ütles, et äh, vii need Vuorised raamatukokku tagasi, niikuinii neid ju ei loe, aga äkki on midagi toredamat seal.
Ja oligi. Pratchetti "Making Money". Mis muud kui lugema.
Sest mul on siin B-sani Tallinnas viibimise tõttu praegu väike direktoriproua Petersi situatsioon, kui direktor Peters koeraks tinistati, et võiksin vabalt praekana süüa ja telekat vaadata, aga kuna kumbki mind eriti ei köida, siis kasutan juhust ja loen nii kaua, kui tahan, ilma et keegi hakkas küsima, kas homme siis tööpäev ei olegi. On ikka, aga mis sest.

Vahel on nagu kahju ka, et ei saa ise tabloidajakirjanduses kaasa lüüa. Näiteks staarmeikari lapse esimese (loodame, et staarfotograafi tehtud) foto jaoks oleks mul juba pildiallkiri valmis: "Who's your daddy?".

Ma olen ju mitu korda mõelnud, et muusikamaitse poolest olen ma natuke nagu neegrimutt ja muu maailmavaate poolest pigem aasia vanamees, aga eile pidin tõdema, et Aretha ja mister Miyagi peavad ruumi tegema hilisteismelisele noorukile, sest mulle teevad nalja umbes samad asjad, mis sellistele tontidele. Lugesin pooltuttava inimese blogi vahetusõpilase aegadest ja endal oli kõhe natuke, selles mõttes, et siin ma nüüd olen, väike puhas vanainimene, ja irvitan nagu kährik selle peale, kuidas kulgeb jutustaja dialoog idasaksa idioodiga ("Meile meeldib meie lihtne eluviis").
Mul oli tegelikult plaanis ka reedese teatriskäigu kohta midagi öelda, aga ma ei suuda kuidagi metatasemele tõusta. Ainult võimalikud pealkirjad on olemas: "Säärane lätlane ehk Sada vakka intertekstuaalsust" või siis hoopis "Michelsoni rehabiliteerimine". Sest kui ikka mõtlema hakata, siis mõne koha pealt out-Krossiti Krossi eesti kultuuriheeroste kujutamises üsna puhtalt. Which was nice.

Eile oli mul Vaasalinna väiketondina tahtmine Maksuameti seinale sodida "Teie häbematult kallites mojito'des peaks olema rohkem rummi". Täna mõistan, et väga hea, et nii vähe on, sest minus oli kesknädala kohta häbematult palju mojito'sid. No ja mida muud sel puhul tehakse, kui minnakse Zavoodi. Seal valitses puhas ilu, vastu letti nõjatus kahvatu ja õilsa näoga Mehis Heinsaar ja ringi jauras Supahstaari Taavi. Kes, tuleb tunnistada, on kaugelt kaugelt ilusam. Ehk siis lava peal tõusevad esile põsesarnad, millega võib-olla leiba ei lõika, aga võid võid ehk määrida. (Mõlemad sõnakordused on ette nähtud.) Üliõpilasi oli 1, aga see mind ei näinud.
Aga kokkuvõtteks polegi paraku imestada, et intellektuaalne tase on täna pigem allpool Kroonlinna nulli. Toome väikse näite. (Koit Toome väikse näite, kes eile millegipärast jutuks tuli. Anoh, mis ka ei tulnud.) Kui eile kummitas peas Arvo Pärdi "...which was the son of", siis täna esines seal Souljaboy sisuka hüüatusega "Ya trick ya". Aga. Isegi sellises olekus on joomahullu päevaraamatute kolmas osa ta-lu-ma-tult halb. Kuigi võtsin raamatukogust ka neljanda, jääb see vist avamata. Õnneks sai Apollost suhteliselt väikse raha eest Woody Alleni proosakogumiku, nii et kui kuupäev vahetub, olen ehk juba põhikooli lõpueksamiteks küps. (Kuigi võib-olla matemaatika omaks mitte.)

Eilse hommikuga võrreldes oli mul täna kaalust kadunud 1,5 kilo.
Aga mis on minu väikesed isiklikud kaotused võrreldes suurte ühiste võitudega. Et siis ohkame tehtud ükskõiksusega: no jälle grand prix, mis teha.

See, et orkestrandid aeg-ajalt valesti mängivad, võib tulla sellest, et pidev lärm on nende kuulmist sedavõrd kahjustanud, et nad ei saa sellest ise arugi, et miskit viltu läheb. Ma olen seda ise mõelnud lava peal, kuidas need, kes näiteks trompetirühma ees istuvad, üldse veel elus on?Instrumendid on iseenesest niigi aja jooksul valjemat häält tegema hakanud, sest millegipärast tehakse neid üha suuremaks (taldrikud, gongid) või varasema puu asemel metallist (flöödid). Aga ka dirigendid millegipärast õhutavad üha rohkem fortes mängima, et kui juba suur bänd kohal, teeme täie raha eest.
Õnneks ostsin mina järjekordse odava klassikaplaadi, kus on just vaiksel ja elegantsel moel esitatud kuus Bachi hittmotetti ja Eric Ericson juhatab. Kas varem oli ka plaadiümbrisel tekst, et tänan, et ostsite ja toetasite sellega kõiki asjas osalenuid? Ja et ärge siis teistele kopeerimiseks edasi andke ja üldse muud illegaalset tehke? Ma toetan Eric Ericsoni hea meelega, sest ilma temata ei oleks ma Schönbergi "Friede auf Erden'ist" kunagi aru saanud ja see poleks mulle meeldima hakanud. Aga selle kohta loe parem asjatundja mälestusi.
Generatio spontanea on üks väheseid asju, mis mul rahvaluule kursusest meelde jäi. Noh et mitmes kohas mitu inimest tuleb üksteisest sõltumatult sama asja peale. Vastilmunud luulekogust leidsin täna asju, mida olen isegi aeg-ajalt lajatanud, sest nii ilmne võimalus on olemas (nagu "head lapsed, need kasvavad pitsata" või "kui mina alles hoor veel olin"). Natuke imelik kuidagi. Nagu oleks keegi tüki riigimetsa maha võtnud või muul moel ühisomandit erastanud.

Nii, mida toredat on siis täna juhtunud?
Postkast ei tulnud uute meilide indekseerimisega enam toime ja kaotas neist vabalt valitud osa, eelkõige viimaste nädalate oma.
Käisin elukohajärgses postkontoris (5 km matk), et tuua ära tundmatult saatjalt pärit maksikiri, mis osutus materjalide väljatrükiks, mida olin palunud endale mitte saata.
Kohtusin tuttavaga, kes vaatas mulle põlglikult otsa, aga tere ei öelnud.
Kas ma pean tõesti hakkama Prozac nation'i liikmesust taotlema, sest minu isiklik biokeemia enam jamadega toime ei tule?