Naised kulutavad kolm aastat oma elust peole minekuks valmistudes
... ja pärast selgub, et jumala nõme pidu oli.

Eilne "Ohtlik lend" oli siis näitlejadünastiate eri. Hendrik Toompere Jr Jr jäi lõputiitritest silma ja pani mind mõtlema, kuidas seda nimeküsimust siis ilma ehholaaliata lahendada. Hendrik Toompere III? Mõelda, kui ta nüüd veel lähema aja jooksul poja peaks saama, see oleks siis Jr Jr Jr? Nagu "Catch 22-s", kus oli Major Major Major Major.
Aga tähelepanuväärseim dünastialine teledebüüt oli hoopis teises kodumaises sarjas paar nädalat tagasi. Kunagi lavakaaegadel oli Anne Reemannil nalja pärast hüüdnimi Eesti Orgaanika Ema. Väike Orgaanika on nüüd umbes neljane blondilokiline inglike, pärisnimega Sonja, ja mängis kõik vanemad ja hatusemad kelgukoerad uljalt üle. No loomulikult oli lavastuse pedaal ikka põhjas ka, väike punase baretiga laps metsas kadunud jänku järele hüüdmas, taustaks kleepuv klassikaline muusika, aga mis siis. Kui dialoogiks läks, tuli puhast kulda, samas kui mõned profid oleks pidanud küll dekanaati minema ja häbelikult teatama, et tulid diplomit tagasi tooma, sest vaadake, lavakõne ja kogu see usutav intonatsioon üldse, see vajab ikka harjutamist veel.

Everetti raamatus on intrigeeriv koht, kui ta kirjeldab oma elu 1990ndate keskel Miamis ühes Raleigh-nimelises hotellis.
"...but Raleigh was full of glamour. Mickey Rourke lived in the penthouse with a pair of chihuahuas. Anna Nicole Smith paraded naked through the foyer. She had a Finnish boyfriend, a model called Bieren. They fought all the time and when she finally dumped him she wrote, 'F*ck you Bieren' in lipstick on the mirror of their room before leaving for the airport. A girl called Suzy took it down and kept it."

Eesti Päevaleht 6.10.1999
"1992. aastal astus Tanel Ameerika mandrile sooviga külastada ESTO päevi ja mõtetega astuda ülikooli. Siis meenus talle ka kunagine vestlus ameeriklasest fotograafiga. Peatselt oligi noormees Miamis. Agentuuri Irene Marie modell Tanel Beeren poseeris esmalt kohaliku kaubamaja allahindluse reklaamil ja üsna varsti oli ta tagasi New Yorgis, kus ootasid suuremad tööotsad. "Olen teinud väga erinevaid asju - lavasõusid, telereklaame jne., kõik olenevalt kliendi soovist. Eksponeerinud nii oma nägu, lihaselist kõhtu või hoopis aluspükse." [...] Seitse aastat kestnud modellitöö pärliks peab ta Versace`i rõivaste lavasõud Miamis. "See oli aeg, mil Madonna Miamisse kolis ja Versace South Beachil maja ostis. Olen tal külaski käinud, päris vahva koht," märgib Tanel muuseas. "Ise elasin temast paar kvartalit eemal mere ääres. Kuigi kliima on põhjamaalasele natuke "karmivõitu", õudne piin." Meelde on jäänud ka arvukad seltskonnaüritused, kus Tanel on kohanud nii Madonnat kui Gloria Estefani."

Aga Anna Nicole Smithi?

Väga imelik tunne. Mul nagu polegi midagi teha, kõrvaltegevustes on paus ja põhitegevus toimus 8.30-10 ära. Aknast välja ka ei taha vahtida, kopp on ees. Sõna otseses mõttes. Peahoone hoovis käivad mingid kaevetööd ja praegu mõõdetakse midagi, nii et aeg-ajalt kaunistab kraavis midagi uurivate meeste päid punane täpp, nagu oleks neile suunatud snaipripüss. (Või snaiperi? Ma ei julge ikka midagi enam ise oletada, niikuinii läheb mööda.) Lihtsalt lugeda ka ei saa, sest on tunne, et kesse keset päeva ikka raamatut loeb, tööd tuleb teha. Läheks õige meestele appi kraavi kaevama? Sest see on ju lihtne, üks mees kopaga kaevab, teised vahivad niisama. Samas, vahtida võin ma ka siitsamast. Ütleme siis nii, et me nüüd kaevame.

Tallinnas tegin jälle väikse korjelennu marsruudil Rahva Raamat-Allecto. Esimesena võtsin saagist ette Rupert Everetti autobiograafia, mis on kohati päris korralikult esitatud vinjettide kogu. Ma hakkasin bussis peaaegu et kõva häälega naerma, kui jõudsin peatükini, milles meeleheitel Everett on võtnud vastu pakkumise mängida selles filmis peaosa: screaming English upperclass queen on muidugi kõige loomulikum valik Doni kasaka ossa. Aga noh, erakordselt ilus mees oli ta tollal ju küll. Vaene Bondartšuk. Mosfilmi ja Moskvat on kirjeldatud muidugi ülimalt groteskselt (Mosfilmi naisvalvurist: "Mitu korda järgmise aasta jooksul keeldus see friik mind lihtsalt sisse laskmast. Ükskord haarasin tal jakist kinni ja meie vahel toimus äge rüselus, aga tema oli meist kahest see tugevam mees ja virutas mu põrandale pikali.") , aga tõesti, kui autorit vaadata, siis mida oodatagi. Stanislavski meetodi süvaanalüüsi? Ei, ikka sellist kõrgema klassi klatši ja teravaid märkusi.
Heh, jõudsin praegu otsusele, et jätangi bitšimise nendele, kellel see lennukamalt välja tuleb, ja ise olen nagu leebe tuul.

Alguses ma lootsin, et ehk kallis pilet jne garanteerib rahuliku bussisõidu. Aga ei midagi. Minut enne väljumist kolis tahapingile kolm purjus meest ehk the usual suspects. Noh, eks nad jorutasidki terve tee, aga Stockholmi sündroom pani mind lõpuks neile isegi kaasa tundma. Üks oli ikkagi 16 nädalat rekkaga Euroopat mööda tuuritanud. Ja lugu, kuidas jaanipäeval neljakümneseks saanud südamedaamile Interfloraga 40 punast roosi ukse taha toimetati ("Kaks pool tuhhi läks see maksma!" "Kus sa ise olid siis?" "Tööl muidugi, firma kaudu tellisin. Ukse taha viidi." "Jah, ma tean, ma ise tõstsin tuppa." "Kust sa tõstsid?" "No trepi pealt." "Valetad, Marisel ei olegi ukse taga treppi." "Näe kus Käkk tahtis käru keerata, aga ei tulnd välja!"), oli kohe päris liigutav. Pealegi tegid autojuhid oma karusel ja mehelikul kombel aeg-ajalt ka rumalat nalja, mis oli teretulnud vaheldus minu taga istunud naisterahva kolmes versioonis esitatud vinguvale monoloogile, kuidas ta just kolm tundi koosolekul oli ja kuidas ta ikka I ja R-ga enam koos töötada ei saa, pealegi I tellib ürituse firmast, millega ta on isiklikult seotud (1. kõne)/sõber on tal seal (2. kõne)/ boifrend (3. kõne), ja need küsivad kahepäevase ürituse eest nii palju, kui eelmisel aastal küsiti neljapäevase eest, ega ma rumal tüdruk ei ole, ma ju tean, mis need helitehnika ja valgus maksavad. Kui tahavad projektijuhtimise eest raha, siis kirjutagugi projektijuhtimise rida, selge, aga ma ju tean, eelmisel aastal Helen Malmastoli firma kirjutas mulle kõik välja, mis maksab mikrofoni rent ja mis dataprojektori. Aga no see hakkas juba sellega peale, kui K minema löödi, temaga me nagu mõtlesime ühte moodi, aga nüüd on ikka I-l ja R-il hoopis teised vaated jne jne jne jne. Nimesid nimetati, isikute ja firmade, iga inimene, kel vähegi kõrvad ja internet on, võis koju minna ja kindlaks teha, et tegu on ... (toimetasin välja, sest milles firma süüdi on) tegevjuhiga. Kuigi ma ei tea, kas enam kauaks.
Lõpetuseks rekkameeste parandusettepanek loojale inimese optimeerimise asjus. Suu võiks olla keset pealage, sest siis saaks pea arvelt veel terve õlle sisse keerata, praegu voolab üle serva välja.

"Näiteks marihuaanajoobe üheks oluliseks tunnuseks on võime vaadata tavaolukorras ebaselget materjali, nagu näiteks kiudude muster puulaastul, ja näha selles tegelikku pilti."

Tuleb välja, et ma olin lapsepõlves enese teadmata permanentses pilves. Näiteks oli/on meil laes krohvitud muster, kus ma nägin ohjeldamatult nägusid, ühes kohas oli no võlitõi Edvard Grieg.

Kui mitmes kord ma juba üritan saada paremaks ja õilsamaks ja ajaga hoolikamalt ümberkäivaks jne? Mis kasu on sellest, kui mina üritan, aga siis teeb õigusteaduskond nii, et korraldab konverentsi, millest soovitab üliõpilastel tungivalt osa võtta, aga mulle igaks juhuks ei ütle, et ilmselt keegi siis ju tundi ei tule; üliõpilastele aga väidab (väidavad üliõpilased ise), et kõik on kokku lepitud? Kui üks südametunnistusega tütarlaps poleks kaks päeva tagasi vihjanud, et ega me vist neljaba eriti kooli ei saa tulla, oleks täna ikka väga jabur üllatus olnud. Okei, mul pole pooleteise maastleitud vaba tunni vastu midagi, aga niimoodi rallit ei sõideta. Korrektsed juristid, mu eesel.

"Ei, varem ma pidin ka kopikaid lugema, aga praegu mitte, keskmine poeg toetab."
Pöörasin vaatama. Oli ühe klassivenna ema. Selle, kelle kohta klassi kokkutuleku aftekal liikus legend, et ükskord tahtis ta lastele rõõmu teha, lendas siis üle kodu (ee... lennukiga muidugi) ja viskas komme alla. Tore tegelikult. Iga on ju selline, et võiks hoopis tekkida ahvatlus mingeid rumalusi teha, kuniks elu, aga ei.

Sedapuhku oli marsas Elmari tantsuõhtu asemel saate "Lapsesuu" laiv.
"Aga mis maja see on?"
"Kohtumaja."
"Kodumaja."
"Ei, kohhtumaja."
"Mis seal on?"
"Sinna viiakse need, kes on pahandust teinud ja siis onu kohtunik ütleb, mis nendega teha."
"Aga mind sinna ei viida, sest mina ei tee pahandust."
"Jah, sinna lapsi ei viida, onusid viiakse."
"Ja tädisid ka. Onju, et tädid teevad ka pahandust."
"No ikka teevad jah."
"Aga mis maja see on?"
"Ma ei tea."
"Miks?"
"No ma ka kõike ei tea, elamise maja?"
...
"Pätid viiakse sinna kohtumajja. Nemad varastavad ja lasevad inimesi püstolist maha."
"No kõik vast ikka ei lase."
"Lasevad küll."
"Ei lase ikka."
"Need on pätid, kellel on mustad riided, need lasevad."
"Kas kõik, kellel on mustad riided, on pätid siis?"
"Jah."

Britney Spears läbis narkotesti edukalt
Millegipärast meenub Stephen Fry: "I think animal testing is a terrible idea; they get all nervous and give the wrong answers. "

Kardan, et pärast nädalavahetuse bakhantlikke ekstsesse korraldatakse järgmine koorilaager sõjaväelise karmusega. Kõik saavad ühte moodi kaitsevärvi särgid "Otepää Boot Camp 2008", liigutakse jooksusammul ( "I don't know but I've been told: Ernesaks is good as gold, one-two...") ja kes korrarikkumisega vahele jääb, linnaluba ei saa, st Tartusse tagasi tulla ei tohi.

Mardipäev on ju, taipasin, kui paberist maskiga poiss Ruunipitsasse sisse astus ja päris viisipidavalt mardilaulu laulma hakkas. Lärmavate soome meeste seltskonnast surus keegi talle raha pihku ja lükkas ta kiiresti uksest välja. Mulle tuli meelde see tont, kes mu üks hommik ülikooli kohviku juures kinni pidas. Äkki ta oli ka tegelikult mardisant? Tõsi, ta oli end maskeerinud vesiste silmadega noorepoolseks joodikuks, aga traditsioone tulebki edasi arendada. Igatahes oli tema avalause "Kas teie olete muidu kohalik?" Möönsin, et jah. "Novat jah, ma siin eile sain Kavastu piimaringiga Tartusse, aga nüüd on selline lugu, et Maarjamõisast sain hommikul tulema. Eile laka peal ...." Siinkohal ma katkestasin ja palusin asja juurde asuda. "Noja nüüd ma ei tea, kuidas siis, kas taskuräti või suitsupakiga (kohe toodi välja ka exhibit A, süüdlasest suitsupakk) tõmbasin viimase 25kroonise välja, aga bussipilet maksab 22 krooni ja..." Selleks ajaks oli tüüp juba nii sisse elanud, et tõmbas ninaga ja hääl värises. Varsti ütleb veel, et selle raha vana hea emake otsis põllenurka seotud sõlmest välja või muud sellist. Tahtsin talle öelda, et praegu on esitus näitlejameisterlikkuse ja detailirohkuse poolest piiri peal, ülepingutamisoht on lähedal, aga mõtlesin, et äh, mis ma ikka. Andsin 25 krooni. www.bussireisid.ee-st saab muidugi teada, et Kavastusse maksab pilet 16-20 krooni, nii et seda osa tuleb veel lihvida, aga kuni rändnäitleja jälle minuni jõuab, võib see hind ka juba 22 krooni olla. Tegelikult sain ma hiljem aru, et ostsin ennast ebamugavustundest vabaks, täpselt nagu need soome mehed täna.
Üldse on mul aga tunne, et peaksin hakkama empaatiatunnet arendama. Mul see ju loomulikust (emotsionaalsest) intelligentsist ei tule. Tegin näiteks sellise harjutuse. Leia raamistik, mis paneks eesti tuntuimale blogijapaarile kaasa tundma. See osutus üsna lihtsaks. Mõelge ise: vilets tervis, vana maja, millest on muret rohkem kui rõõmu, vabariigitäis vaenlasi ja vähesed sõbrad, kellest mõnigi võib selja taga hoopis irvitada, lipitsevad ja ligikleepuvad tüübid, kes valavad meilidesse kogu solgi, mis nad kellegi kohta kogunud on, ja saadavad selle raha eest näha. Ja mis peaasi, mitte kedagi, keda julgeks usaldada nii palju, et tekiks mingigi realistlik kõrvalpilk. Kui ma nii kaugele jõudsin, olin valmis käpikutesse päikese kuduma ja neile postkasti toimetama. Siis võttis loomulik künism jälle üle ja sosistas: lippa nüüd lolle sõimama, muidu jääd kognitiivsest dissonantsist veel haigeks või midagi. Õnneks on mul praegu loll, keda kiruda, varnast võtta, nii et ärge muretsege. Kui ma teile vastu tulen ja naeratan, siis puhtast õelusest, nagu ennegi.

Mis te arvate, kas ma saan printida?

36 tundi on möödas ja ma olen ikka veel elus. Kas sellega tuleb eksperiment, kus b-san söötis mulle maisihelvestega lahkelt sisse jogurti, mille parim enne oli 9. mai, nagu ma hiljem teada sain, lugeda õnnestunuks või ebaõnnestunuks? Ma ei julge küsidagi, mida ta tõestada üritas. Aga kindlasti teaduspõhiselt, eks ole.
Teisest küljest. Üleeile ostsin ma poest mahla, mille peale oli kirjutatud "With cell". Nüüd on kaks võimalust. Kas mahla sees oli kong, kuhu nüüd jogurt on vangistatud, või tegutseb minu organismis mingi uus rakuke. Kuna tegu oli Türgi mahlaga, siis ilmselt Kurdi Tööpartei rakuke, kes surub dr Helluse bakterite katsed midagi korraldada kohe jõuga maha, sest ometi on nad mingi territooriumi leidnud, kus oma riik välja kuulutada.
Aga muidu on päev kulgenud langevas joones. Eile ühendatud uus printer ei ühinenud minu koluga täna enam sugugi, poolteist tundi itipoisi pingutusi ei toonud mingit tulemust. Lisaks tähendas see, et poolteist tundi ei pääsenud ma oma arvutisse, et loengumaterjale ette valmistada. Kui esimesest loengust tulin, itipoissi enam polnud. Proovisin lootusrikkalt printida. Ei midagi. Kutsusin uuesti itipoisi. Selgus, et ka uue, enne oli möllanud mingi teine ja tükk kolmandatki. Ise läksin järgmisse tundi, tige nagu kala. Kolmas vist siiski ei osutunudki lollikeseks, nagu tavaliselt, või kui, siis selliseks lolliks, kellel veab. Fail oli minu arvutist printeri kaudu väljunud. Endal mul enam hingejõudu ei olnud, et ise proovida.
Ülikooli kollektiivide tänupeole jäin hiljaks, aga tulin see-eest varem ära. Igale kohalviibijale andis rektor kätt ja aukirja. Kohalviibijaid oli üle saja. Minu puhul nenditi, et meil on siin tänukirjad veel mõnele, kes HILINESID. Lauale oli ka midagi paigutatud, joodavat ja söödavat, aga mul oli juhe juba kindlalt koos nagu Gerli ja Martin. Nii et kui vene muinasjutus öeldakse, et sõin-jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, siis mina saan alla kirjutada vaid teisele poolele lausest. Teisest küljest, kogu päeva kohta ei kehti ka see.

Kõik horoskoobid lubavad, et rahaasjades tuleb mul kuu keskel pööre. No väga tore oleks, vaatasin oma osakuteportfelli ja selle tootlus on alates 2005. aastast olnud -1,26%. Nii ei saa minust küll kuidagi õnnelikku mööda ilma uitavat pensionäri, vaid tüübiline kibestunud vanur. Kui ma seda viimast juba ei ole. Näiteks täna pakuti mulle bussis istet.
Ja siis on veel see veider asi, et korstnapühkija ütles mulle tere. Sealjuures, mitte esimest korda...
Aga hea on see, et ma saan jälle rahus raamatuid lugeda, ilma et magama jääks. Eelmisel nädalal näiteks juhtus nii kolm korda, bussis, rongis ja koduvanade juures, ja raamatutes viga ei olnud. Sellel võib olla väike seos sellega, et olin jõudnud lõpuks ära parandada 206 kontrolltööd. Sel aastal tuleb veel üks töö ja siis veel eksam. Siis tuleb puhkus pehmete seintega toas ilmselt.
Teie aga vaadake hoopis imeilusaid asju:
http://www.guardian.co.uk/science/gallery/2007/nov/01/brainbow?picture=331136099