Tükk aega ma mõtlesin, miks kätlemine sel aastal nii veider tundus. Lõpuks sain aru, et külalised liikusid presidendipaarile lähenedes kaadris paremalt vasakule, mis on õhtumaalaste jaoks ju valepidi, kui lugemise suunda ja kõiki muid konventsioone arvestada - enne vasakul, nüüd paremal, minevik vasakul, tulevik paremal, kellaosuti liikumine jne.

Kokkuvõte eelmisest nädalast.
Ma ei mäletanud, et ka selline mõttetu 38,5 kraadi on jumala tüütu. Õigemini, ma olen tükk aega kraadimist vältinud, et mitte teada, et on palavik. Aga eelmine nädal ei pannud pingele vastu ja näedsiis, oligi. Mul on nii hea tunniplaan, et õnnestus isegi plaaniline õppetöö enne mootori kokkujooksmist kuidagi ära teha, kuigi võib-olla ajasin jaburamat juttu kui tavaliselt (kui see võimalik on). Kaks päeva kodus, kui kõige hullem oli, ei saanud kududa, lugeda ega telekat vaadata, sest kohe hakkas miski valutama. Und ka ei tulnud. Lesisin ja proovisin raadiot kuulata, aga möla käis närvidele. Mõnede inimeste elu ongi selline, sain ma aru ja see tegi mind väga kurvaks. Aga kuna minu põhiline arusaam haiguste ravist on oodata, kuni üle läheb, siis nii ma jälle tegingi. Järgmise korrani.
Aga loetud raamatud, et meelest ei läheks.
von Staden "Mälestusi kadunud maailmast", Lacey "Kuninglik perekond. Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II", "Praktiline suhtekorraldus Eestis", Rendell "Lapsukesed metsas", Mäki "Kollane lesk", le Carre "A Small Town in Germany", Sibold ja Ots "Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas", Aitchison "Language Change. Progress or Decay", Hancock "The Two of Us: My Life with John Thaw".
"Ahasveeruse uni" ja ÕS jäid jälle pooleli. Mitmes kord juba.

Ma olen ikka mõelnud, miks see nii on, et meisterdada armastavad tavaliselt just ülemised naabrid. Võimalik, et hõredam õhk ajab nad arutult käituma. Aga on ka üks loogilisem põhjus - nad pärinevad nendest Madalmaade laevaehitajatest, kelle Peeter Esimene omal ajal Venemaale meelitas. Nüüd elab kogu endise impeeriumi loodeosas karjade kaupa latentseid laudseppi, kellest mõnel õnnestub küll tungisaatusest suurem olla, eriti kui varakult jaole saadakse, aga enamik võitleb igaveste üleujutushirmudega, olgu kõrgus merepinnast, milline tahes. Ja nii juhtub ikka, et mõni vaene naine ärkab jälle sellest, et abikaasa sonib "Tammid... tammid ei pea vastu! Meri tuleb üle!" ja torgib sõrmega seina, et leket peatada. Mis meri, me elame ju Paides, ohkab naine. Mees tõuseb üles, lükkab puukingad jala otsa ja käib natuke ringi ning paistab rahunevat. Hommikul ütleb mees, et peaks korteri kõrgema korruse oma vastu vahetama. Kui vahetame, siis juba lahku, teatab naine kurvalt. Mõneks ajaks näib olukord normaliseeruvat, kuid siis hakkavad naabrid naise käest ümber nurga küsima, kas ta ikka teab, mis korteris siis toimub, kui teda kodus pole. Eks naine teab muidugi, et on üks kapp, mille uks on lukus, ja et mõnikord on õhus sellist saekaatri lõhna, aga no see võib ju aknast ka sisse tulla. Ei jäägi muud üle kui teema jutuks võtta. Jutt ei ole kerge, aga pikapeale tuleb tõde päevavalgele. Mehel on lihtsalt kindel plaan ehitada päästepaat. Naine nutab natuke, kuid jätab peagi järele. Las see mees siis kopsib pealegi natuke, peaasi, et ei joo.

Kus mujal, kui Viljandis tuleks vändata "Twin Peaksi" lokaliseeritud versioon. Seal teavad nüüd ju kõik, et "The owls are not what they seem".

Ei, eks me kõik tea, et emakeelega käiakse teinekord kuritegelikult ümber, aga siiski oli pisut üllatav näha, et meie emeriitprofessorit oli intervjueerima saabunud püstolreporter Andres Raid ise. Või on lõpuks ometi karistusseadustikus sees punktid nagu "kokku-lahkukirjutamise viga - sõltuvalt raskusest 1-3 aastat vanglakaristust"? Kui on tegemist organiseeritud kuritegevusega, siis muidugi rohkem, ja retsidiivsuse korral võetakse kodakondsus ära. Toimikud on ilmselt juba avatud.

Hea tujuga uude aastasse. Või siis ka mitte.
Reede õhtul pidin kl 6 töö juurest lahkuma, sest põrandavahatajad hingasid kuklasse, lohistasid mööblit ja ohkasid demonstratiivselt. Mul oli igasuguseid asju veel teha, aga mõistsin, et neil ka, ja tulin eest ära.
Kui täna tööle jõudsin, polnud mul tooli. Leidsin selle pärast ümberkaudsete ruumide läbikammimist vastasaudikast. Tüübid olid ilmselt vaadanud, et roheline tool tuleb ju viia teiste roheliste toolide juurde. Mis sellest, et tal on rattad ja teistel sealsetel ei ole. Peaasi, et roheline. Ei tundunud neile lahkudes ka imelik, et laud on, aga tooli mitte. Mis seal's ikka. Raskused on selleks, et neid võita.
Panite tähele, raskused?
Novat. Peale tooli oli ära ka võrguühendus. Roomasin mööda seinaääri kaabli jälgedes, kõik oli ilusti omavahel ühendatud, välja arvatud ruuter ja vooluvõrk. Kujutasin juba ette arutluskäiku "Mis see väike karp siin ikka vilgutab tuledega, võtame seinast välja". Kolleegi vahetusjalanõud olid tõstetud arvuti peale, arvuti ise oli raamatukuhja otsas. Ma ei saagi aru, kas see oli lihtsalt süüdimatus või vihje, et eri kuradi intelligendid küll, ei saa oma asju ära pandud siis.
Tuju on mõnevõrra ära.

Töö sadas jälle kuidagi kaela ja vabaks lugemiseks enam suurt aega pole. Siiski ei saanud eile jätta lõpetamata Krister Kivi "Eesti maja". Ausalt öeldes oli kaunis masendav, kuigi alguses kihistasin opakate võrdluste peale kooriproovi kohta ebaviisakalt kõvasti naerda. Aga kui raamat läbi sai, olid peas ainult mingid banaalsused nagu "Rända kaugele tahad, enda eest ikka ei põgene" või "Einoh, kindlasti on tal tegelikult hea süda" või muud sellist. Lugege seda raamatut, kuulake Pärti peale (nagu mina praegu) ja imestage, et ikka veel elus olete.

Nädalavahetusel käisin N-järvel (n=4). Loodus oli tore ja muidu ka. Leidsime igalt poolt uusi sõpru. Teismelise Tõnise näiteks lumehangest, mille kõrval tema sõber Roland meid peatas ja palus abi Tõnise püstitõstmisel. Aitasime muidugi. Vertikaalis Tõnis avas suu ja hakkas rääkima ega peatunud palju. Sõber Roland esines irooniliste kommentaaridega ja teatas, et ta on nagu Tõnise sidekick. Tõnis rääkis, kuidas mingid asutuse talvepäevi veetvad mehed oli talle sada krooni andnud ja käskinud Sal-Salleri lugusid mängida ja lõpuks veel ka kitarrimängu õpetada. Ja nagu jumalast õpetaski neljal keelel mängima, teatas Roland, Tõnis on nagu Tony Montana. Tõnis oli popp tegelane ka integratsioonikeskuses, mis töötas meie toa vastas, st mingid vene tüübid jõid kohalikega viina ja rääkisid millestki inglise keeles. Lahkesti hoidsid nad ka toa ust lahti, et kõik teisedki saaks sisse astuda. Eks neid käiski, kuni kl 3 keegi mehesõna ütles ja kõik magama käsutas. Siis tuli alt administraator, kolkis tükk aega nende uksele ja ajas kõik jälle üles. Ilmselt rokkivate noortega kohtumise tõttu nägin unes, et tegin mingile indibändile laulusõnu, üks laul oli näiteks "mina olen telekapult/lülitan kanaleid sisse ja välja/eile näiteks anne kanali/homme on plaanis panama". Refrään oli ka, aga seda ma enam ei mäleta.
Söögimaja iseärasuseks oli jälle uskumatu sisekujunduslik mitmekesisus. Fuajee oli näiteks üleni kaetud Disney multikategelasi kujutava pilttapeediga. Õlletare aknal oli kolmemõõtmeline variant Vahitorni kaanest, kus ühes nurgas oli elusuuruses mängumetskits, siis vist kukk, eite-taati ja väga väike siga. Freskod kujutasid maainimesi igapäevategevustes, vankriga sõitmas, karu tapmas ja kõrtsis prassimas. Nii koloriit kui inimeste ilmed olid väga sünged, lisaks oli kõrtsipildil keegi käe toobiga üles tõstnud sellise nurga all, mis on võimalik ainult kirurgi jämeda eksituse järel. Ilmselt oli tegu Überwaldist pärit kunstnikuga.
Aga mis oleks maalkäik ilma tervistava jalutamiseta. Pühapäeva hommikul sain pool tundi täielikus üksinduses kõmpida, enne kui esimene suusataja vastu tuli. N-järve sildimajandus on ausalt öeldes üks 21. sajandi suuremaid mõistatusi. Kõik teed viisid Jänedale, sealjuures jalgraja ja suusaraja viit näitasid peaaegu vastassuundadesse. Kuhu ma ka ei jõudnud, igalt poolt oli sealjuures Jänedale kas 5 või 5,5 kilomeetrit. Kui lõpuks nägin viita Aegviidu 2,4, ohkasin kergendatult ja asusin sinnapoole teele. Kahjuks lõppes rada märksa rutem ära, õigemini, keeras metsa vahelt välja ja ühines Piibe maanteega. Läksin nukralt tuldud teed tagasi ja lugesin raamatut õlletare ainsas nurgas, kus ükski metsik dekoratsioonielement silma ei jäänud. Hästi tegin, sest muidu oleks nädala dialoog kuulmata jäänud, tegelased nii neljane poiss ja tema ema. Poiss oli just esinenud väitega, et ta oma lapsepõlvest palju ei mäleta. Ema protesteeris nõrgalt, et lapsepõlv ju põhimõtteliselt kestab veel. Poiss mõtles natuke ja algatas uue teema: "Kas sa tead, keda Jaagup singiks ja pekiks hüüab?" "Ei tea." "Ema ja isa. Ema hüüab singiks ja isa pekiks." "Ja keda Jaagup juustuks hüüab?" "Venda."

Nimede ja tähenärimise eri.
Kujuteldav küsimus baarileti ees: "Kas teil muidu Saku äbi ka on?" Pane, koma, kuhu, tahad. Turundusinimesi tuleb vist tänada ka liitsõna 'kõrbepunane' esmaesitluse eest.

Ise ma poleks selle peale muidu tulnud, aga sõbra palvel vaatasin, mida Maarjamäe kurikuulsa puuraiduri nimi õige tähendab. Arumaa-Pravdini-Veski vene-eesti sõnaraamat aastast 1975 teatab järgmist: leváda - metsad kalda ääres, mida suurvesi ujutab; murd. muruplats maja ümber. Nomen est omen.

Ja lugupeetud naisteajakirjanikud, ei saa vist ikka öelda, et F sündis Viini lähistel Moraavias. Nii võiks ju ka öelda, et keegi on pärit Peterburi lähistelt Ida-Virumaalt, mis on küll võimalik, aga pole eriti täpne.