"Rider mõtles sõrmedega sealihatükki süües natuke järele."
Nii kaugele on siis Ameerikas GMO-dega mindud!

At: Hermes@olympos.org
Dionysos wants to merge your relative's profile on Geni

Dionysos thinks that there are two profiles for the same Zeus.
Compare the two profiles for Zeus:
Zeus, son of Kronos and Rhea, brother of Hera, Poseidon, Demeter, Hestia, and Hades, husband of Hera, partner of Semele, father of Dionysos
and
Zeus, son of Kronos and Rhea, brother of Hera, Poseidon, Demeter, Hestia, and Hades, husband of Hera, partner of Maia, father of Hermes

Hermes, please accept my request to merge so we can build our family tree together.
Thnx, Dionysos

No niikuinii oli sellest Geni-vaimustusest oodata, et Eestis on kõik omavahel sugulased. Ma polnud sinna tükk aega sisse vaadanud, aga eile sain teada, et ma olen iseenda poolõde ja mu tädi on abielus kahe mehega, üks on Ott ja teine Otto. Segadust likvideerida ka ei õnnestunud, sest selleks on mingit tasulist varianti vaja. No aga parem hilja kui mitte kunagi, welcome, sistah.

Uudiseid uuriva ajakirjanduse tippudelt: Priit Rebaselt lõi naise üle Martin Saare vend, kes on Urmas Paeti klassivend.
Ega muud kui nõuame Ansipi valitsuse tagasiastumist, välisminister ei suuda oma klassivendagi ohjeldada, mis siis veel rääkida suhetest Venemaaga!

Nicholas Kristof kirjutab NY Times'is poliitika füsioloogilistest aspektidest. Üks tsitaat:
Researchers have found, for example, that some humans are particularly alert to threats, particularly primed to feel vulnerable and perceive danger. Those people are more likely to be conservatives.
Edasi tsiteerib ta üht uuringut, mis on ka põhjalikumaks tutvumiseks kättesaadav: "The Ick-Factor: Disgust Sensitivity as a Predictor of Political Attitudes". Lühidalt: on teatud korrelatsioon selle vahel, kui tundlik on inimene tülgastust äratavatele stiimulitele, ja selle, kas ta on geiabielude poolt või vastu. Ja veel, naised väidavad ennast olevat tundlikumad, kui füsioloogilised mõõtmised näitavad, lastes oletada, et tugeva reaktsiooni näitamine on sisse harjutatud kui midagi naiselikku.
Eesti poliitika kohta ma praegu mingeid järeldusi tegema ei hakkaks, aga mõtteainet on.

Mida hekki, nagu ütleksid puukooli kõurikud: ma nägin unes Helve Särgavat, kellel oli kohtunikutalaaril brokaatpaelast number seitse ja ta oli mingite matuste aukülaline, keda tervitati aplausiga.

Eile sattusin ühe telearvustuse ajel uurima, mis ikka täpselt Bayeux vaiba peal on, vastu hommikut, kui uni ära läks, mõtlesin, et tegu oli ju omamoodi massimeediumiga. Ei saa olla, et selle ajalookäsitlus aga kõigile ühtmoodi tõene tundus.
Kellelt: Anglosaksi parunid
Kellele: Avaliku pildi nõukogu
Teema: kallutatud info Bayeux infokandjal
Koopia: piiskop Odo, Bayeux vaiba vastutav väljaandja
Härrad!
Tutvunud nimetatud üllitisega (Bayeux vaip nr 1, 1077), ei saa me vaikida. Jah, on tõsi, et William Vallutaja võitis Hastingsi lahingu, kuid see ei tähenda, et ta oleks võitnud kogu maal. Ütleme nii, et ennast Inglismaa kuningaks nimetada on ikka ilmne ajakirjanduslik liialdus. Mitmedki kohalikud omavalitsused on meie kindlates raudkinnastega kätes. Õukonnameedialt muidugi aga teistsugust käsitlust ei ootagi. Kuulsime ka, et vaibast on tükke puudu, kas tsensuur ja vaikiva ajastu alguse märgid?
Masendav on uue ajastu meediumi ajakirjanduslik tase: kord kujutatakse Haroldit surevat noolega peas, kord raiutakse tal mõõgaga pea maha; asjasse segatakse Halley komeet ja sidebar'is tegeldakse mingite kõrvaliste isikutega, kellel pealegi pole riideid seljas. Seks ja vägivald, kuhu ka ei vaata. Kindlasti loobutakse varsti ka broadsheet'i formaadist (ega ausalt öeldes ka 70 meetrit ei lase teemadesse süveneda!) ja ladinakeelsete pildiallkirjade asemel hakkame nägema mingit normanni lalinat. Niisuguse tasemega ei ole meil 12. sajandis küll midagi otsida.
Nüüd, kus oleme ka kuulnud Williami plaanist kõik maaomanikud ja nende vara maksustamise huvides üles kirjutada, oleme eriti mures. Maksumaksjad ei tahaks kindlasti näha, et nende raha kulutatakse värviliste piltidega propagandale!
Grupp murelikke aadlikke

Mind nüüd huvitab selline küsimus, et kes ja mis alustel leppis kokku, et Tuule on tüdrukute ja Tormi poiste nimi?

Jüri Parijõgi "Kui isa kinkis raamatuid" oli lapsepõlves küll mu lugemislaual, aga millest seal räägiti, peale raamatute kinkimise, ei mäleta.
Igatahes. Sain oma pisukese abi eest kirjastuselt koguni kaks Kõivu "Näidendid IV" eksemplari, kas keegi soovib endale ühte?

Tallinna Kalevis on testimisel uus ameeriklane
Mis siis vanal mudelil viga oli, tarbis liiga palju bensiini? Jooksis kokku, kui liiga palju aknaid avati? Aga tore muidugi, et saame abiks olla, masstootmist ehk tõesti välja ei kanna, aga testpartiisid võib ikka meilt tellida.

Vara rõõmustasin, et näe, mind ja mu tööd hinnatakse. Haridusteaduste instituut saatis laiali palve õppekavade kohta sõna võtta, tehes pöördumises ilmeka, kuid arusaadava näpuka: "Küsitlus õppeõududele".

"Katastroof Haitil, mis siiani seostus külalislahkuse ja lillepärgadega kaunitaridega, on paigutanud selle piirkonna meie silmis uude positsiooni: hävitatud inimelu ja kokkukukkunud riigiga põrgu eesruumi, mis meenutab sotsiaalsete struktuuride haprust siis, kui loodus meie süül või ilma selleta tavalised elutingimused põrmustab."
Jah, Haiti külalislahkus on ju tõesti maailmakuulus, seda tuntakse ka voodoo nime all vist?

Väljas ongi siis veebruar, mh?
Jaanuari kohta on mul öelda seda, et olen viis korda käinud sulgpalli mängimas. Mängimas mõistagi Stanislavski koolkonna mõttes, nii et juhuslikud pealtvaatajad võivad imetleda mu näol vahelduvaid ilmeid palli jälgimisel: nukrus, arusaamatus, helge naeratus "Lenda, lenda, mu valge sulissõber.... ei mitte sinna". Reketikäsitsus on nõrgem koht juba ja edasi-tagasi jooksmisest parem ei räägikski. Joosta ma spordihoone rajal tegelikult ka üritasin, umbes 500 meetri järel jätsin parem järele, sest mu hingeldamine ajas sealsamas harjutavad võimlemisklubi lapsed rütmist välja.
Aga jah, näitlejavõimed on tekkinud, keegi kirjutas ÕISis kursust hinnates, et talle meeldis mu positiivsus. Ma kohe ei tea. Äkki ta ei käinud väga sageli kohal?
Töises elus olen guugeldanud rohkem ja erisugusemaid asju kui iial enne (araabia tähed, islami palveasend, Auschwitzi laagri skeem, barakk 37, relvade osad, eesti relvaseadus, kas stardipüstolist saab revolvrit ehitada), nii et kardan tõega, et kui seljakott seljas, mõnesse avalikku kohta sisenen, jooksevad vastuluurajad mu igaks juhuks enne maha, kui ma näiteks rahakotti otsima hakkan. Tegu on siiski kahe raamatuga, üks Afganistani naistest, teine valejuudist arst-palgamõrtsukast (ärge küsige).
Mu oma tõlge (mis valmis 2008. aasta oktoobris) jõudis toimetajalt tagasi, kümnete piinlike käkkidega, aga seda ma oskasin oodata, sest hollandi keeles ma pigem ju kujutan ette, mida asjad võiksid tähendada, kui et tean.
Oijah, kuidagi on see kuu nii ära kulunud, et pooled plaanis olnud raamatud jäid lugemata, kudumitest on ette näidata ainult keeletoimkonna koosolekul valminud sokid ja kavandatud õppevahendist on valmisversioon ainult minu peas, mitte paberil ega arvutiski. Aga võib-olla languseajal ongi stabiilsus ja vankumatu prokrastineerimine juba iseenesest hea küllalt.