Ei jah, ei, peaks ikka koju jääma, kardinad ette ja telefoni seinast välja tõmbama. Kappides kuivaineid jätkub, alles eile leidsin karbikese tüüblitega, mis osutusid neljaviljakrõbuskiteks. Enne ei tohiks välja minna, kui on selge, mis ülesanded mis järjekorras peaks tehtud saama. Ühe töö, millest olin mälestusegi posttraumaatilise stressi tõttu maha surunud, tuletas meelde õppetoolis Helju Valsi nägemine, kes avas juba suu, nagu oleks tal mulle midagi öelda, mille peale tormasin peahoone keldrisse peitu. Või on see sokkelkorrus? Igatahes, ta on nüüd ilmselt veendunud, et ma olen kas väga ebaviisakas või lihtsalt imelik. Ma ise arvan, et imelik. Aga ma olen sama veendunud, et maailm töötab ikka vastu ka. Jäin hommikul bussist maha, sest see läks enne graafikujärgset aega minema, järgmine seevastu hilines ja liikus üldse tempos, nagu kõnniks ta ees luuakesega buda nunn ja pühiks igaks juhuks teelt kõik elava. Õnneks oli mul tunnitöö valmis mõeldud, kahjuks ei pannud ma enne väljatrükkimist ja paljundamist tähele, kui lollakalt ma olin pool rida järgmisele lehele jätnud. Liim sai otsa. Saapalukul murdus jublakas, millest seda kelku seal üles-alla veetakse. Viisataotluse sain sisse viidud, aga taipasin, et suure sõiduõhinaga ei tea ma veel täpselt, mida rääkida, mis eelmise korra juttu ei kordaks. Jälle asi juures, mille pärast muretseda. Ja nädala tipphetked, avatud ülikool ja naljapäev on ju alles ees!
Wednesday, March 30, 2011
Tuesday, March 29, 2011
Monday, March 28, 2011
Mustikamahla ja kuuseokkaid on vist vaja, või midagi, mis jälle ellu ärataks. Ma pole ainus uimerdis, kolleeg pakkis reedel data nii kenasti kokku, et lisas sellele kaks läpakaga ühendamise kaablit ja läpaka juhtme; läpaka kotis oli kaks hiirt ja pikendusjuhe; kuna data voolujuhe jäi üle, oli ta selle ilusti kappi teisele riiulile tõstnud. Hea, et ära ei visanud, aga aeg on muidugi selline, et ega seda naljalt ei teegi.
Ise ma olin eelmisel nädalal täitsa teadlik, et on üks raamat, mida ma osta tahtsin. Poes ei mäletanud, misasi see oli. Reedel tuli õnneks Sirp ja ma jätsin arvustusele lisatud kaanepildi abil meelde, et see on ju "Jalutuskäigud Lotmaniga". Tänaseni suutsin ilusti meeles hoida ja tõingi poest koju ära toreda teose. Nentida tuleb, et elus Juri Mihhailovitši, st nii-öelda laivis, olen näinud ühe korra, kui ta käis kammerkoorile kaht Puškini luuletust selgitamas. Eesti filoloogiat oli täiesti võimalik ka nii õppida, et kuulus teadlane oli peahoone ümbruses nägemisvälja perifeerias küll olemas, aga ei osanud keegi ta loengutele kontvõõraks minna. Seda enam tuleb tänada tollast dirigenti, kes ei osanud aukartust tunda ja kutsus kõige suurema spetsialisti lihtsalt kohale pooleks tunniks. Mäletan, et mingis koorilaagris käis ka Vaino Vahing millestki psühhomisiganesest rääkimas, sest meil laulis üks ta noor kolleeg. Millest peangi kurbusega järeldama, et see koor, kuhu ma kunagi astusin, ja see, kust ma välja astusin, on kaks täiesti eri kollektiivi, ja mul on kahju, et ma ei tulnud ära juba varem, siis, kui mul oli esimest korda selline tunne, et olen võõras sellel elupeol.
Ise ma olin eelmisel nädalal täitsa teadlik, et on üks raamat, mida ma osta tahtsin. Poes ei mäletanud, misasi see oli. Reedel tuli õnneks Sirp ja ma jätsin arvustusele lisatud kaanepildi abil meelde, et see on ju "Jalutuskäigud Lotmaniga". Tänaseni suutsin ilusti meeles hoida ja tõingi poest koju ära toreda teose. Nentida tuleb, et elus Juri Mihhailovitši, st nii-öelda laivis, olen näinud ühe korra, kui ta käis kammerkoorile kaht Puškini luuletust selgitamas. Eesti filoloogiat oli täiesti võimalik ka nii õppida, et kuulus teadlane oli peahoone ümbruses nägemisvälja perifeerias küll olemas, aga ei osanud keegi ta loengutele kontvõõraks minna. Seda enam tuleb tänada tollast dirigenti, kes ei osanud aukartust tunda ja kutsus kõige suurema spetsialisti lihtsalt kohale pooleks tunniks. Mäletan, et mingis koorilaagris käis ka Vaino Vahing millestki psühhomisiganesest rääkimas, sest meil laulis üks ta noor kolleeg. Millest peangi kurbusega järeldama, et see koor, kuhu ma kunagi astusin, ja see, kust ma välja astusin, on kaks täiesti eri kollektiivi, ja mul on kahju, et ma ei tulnud ära juba varem, siis, kui mul oli esimest korda selline tunne, et olen võõras sellel elupeol.
Monday, March 21, 2011
Kevade on sala tulnud...
Tõesti, maskeering on eeskujulik. Kui ei teaks, ütleks, et puhastverd talv.
Vahepeal hakkas ju täitsa looma juba, käisin neljaba Haapsalus, seal oli küll libedaimad tänavad sel aastal kogetuist, aga päike paistis ja inimesed olid unisevõitu ehk pisut, aga üsna rõõmsad. Kahjuks ei suutnud ma und eriti ära võtta, teemal "Keeletoimetaja elu" lihtsalt pole seda intriigi ja saspensit (või mida see Remsu otsiski filmidest). Gümnaasiumis tundus olevat hea õhkkond, õpetajate toas naerdi laginal ja koridorides olid lapsed umbuskliku, kuid mitte vaenuliku näoga.
Nägudest rääkides. Inglastel on ütlus, et keegi pole just õlimaal. Ma käisin jälle ettevalmistamata näoga dokumendifotosid tegemas ja mina küll olen. Dorian Gray portree enne romaani lõppu, kui täpsem olla.
Kui kellelgi on rohkem aega ja teatrihuvi, siis uurige Jüri Järveti elulooraamatut. See on vägev teos, aga raamatukogus oli tahtjaid nagu murdu, pidin ruttu läbi käima ja tagasi viima. Tõesti, võimas raamat.
Tõesti, maskeering on eeskujulik. Kui ei teaks, ütleks, et puhastverd talv.
Vahepeal hakkas ju täitsa looma juba, käisin neljaba Haapsalus, seal oli küll libedaimad tänavad sel aastal kogetuist, aga päike paistis ja inimesed olid unisevõitu ehk pisut, aga üsna rõõmsad. Kahjuks ei suutnud ma und eriti ära võtta, teemal "Keeletoimetaja elu" lihtsalt pole seda intriigi ja saspensit (või mida see Remsu otsiski filmidest). Gümnaasiumis tundus olevat hea õhkkond, õpetajate toas naerdi laginal ja koridorides olid lapsed umbuskliku, kuid mitte vaenuliku näoga.
Nägudest rääkides. Inglastel on ütlus, et keegi pole just õlimaal. Ma käisin jälle ettevalmistamata näoga dokumendifotosid tegemas ja mina küll olen. Dorian Gray portree enne romaani lõppu, kui täpsem olla.
Kui kellelgi on rohkem aega ja teatrihuvi, siis uurige Jüri Järveti elulooraamatut. See on vägev teos, aga raamatukogus oli tahtjaid nagu murdu, pidin ruttu läbi käima ja tagasi viima. Tõesti, võimas raamat.
