Ütle siis kultuuride erinevust: hiina keeles tähistab kontseptsiooni "rahu" kahest elemendist piktogramm: katus ja tütar selle all. Meil tähistab "Tütar üksi kodus"... midagi muud.

Täna hobinurgas noorele keemikule: teeme ise pipragaasi!
Ostsin Maximas ülivürtsika vorsti ja otsustasin rumala peaga, et ehk toidu sees hajub maitse talutavamaks. Võib-olla olekski nii läinud, aga kuna esimese liigutusena panin vorstiribad kuumale pannile, köhisin järgmise veerand tundi üsna meeleheitlikult.
Lisagem siia üks äraunustatud tööots, mis tuli ja mind süümepiinadega laadis, lugemisest valusad silmad, arusaam, et mul ei ole ikka üldse graafilist mälu (vt eelmine sissekanne kirjamärkide kohta), ja valmibki masohhisti portree keskealise naisena.

Juba teist päeva õnnitlen end kunagise otsuse eest mitte minna professionaalseks muusikuks õppima. Samuti selle eest, et mõnede õpingukaaslaste katsetele kursusel rahvarinde rakuke luua pani kursusevenna kulmukergitus piduri peale - jumala eest, sealt oleks allakäigutee võinud alata ja äkki oleksin praegu linnavolikogus või kusagil. Mina aga lähen õhtul koju, korrigeerin mõne artiklikese, joon rohelist teed, joonistan magnettahvlile neid üksikuid kirjamärke, mis esimeses hiina keele tunnis ära õppisin, kustutan jälle ära ja naeratan lollakalt, kuid õnnelikult.

Ka sina/teie, Helsingin Sanomat! Eesti meediateoreetikute unelmaleht - nii asjakohane, nii uudisteküllane, nii professionaalne, paberi kvaliteedilt nii sobiv aknapesuks - kommenteerib Vanhaneni võimalikku suhet alluvaga ja tsiteerib allikana kõmulehte: "Vanhanen ja Talvitie eivät ole julkisuudessa kommentoineet suhteensa laatua. 7 päivää -lehden mukaan he ovat viettäneet yön yhdessä."

Nädalavahetusel põhiliselt lugesin. Tõsi, käisin ka mööblimajas, uue nimega Jõe keskus, sest kardinast läks näpp läbi, aga lahkusin saagita, erinevalt kogu Lõuna-Eesti vabaduses ja teadvusel olevatest kodanikest, kes ostsid Prismat tühjaks. Ah mis ma eputan, Postimehe ju ikka ostsin. Euroopa Liidu teemalise paariskülje veider küljendus tegi lugemise peaaegu sama kurnavaks kui Sirbi puhul. Ei te nii küll paberlehe eluiga pikenda.
Aga siis raamatud. Selle juures meeldis mulle peaaegu kõik, alates kalingurköitest ja formaadist, lõpetades sellega, et ortograafiliste iseärasuste eest võtab autor ise vastutada, et keegi toimetajat solvama ei hakkaks. Itaalia tuli mulle ka lugedes meelde, aga kuna mu käimisi seal on tavaliselt raaminud koorikollektiivi sisedraamad ja -traumad, siis välja puhastada päris sellist "Minu Toscana" kogemust on päris raske. Siiski mõne tekstikohaga mul selline madleeniefekt tekkis (Pitti palee esine Firenzes, oh, ma olen ju seal päikese käes istunud!), nagu ka mõne muu passaaži puhul tunne, et vaat siis, keegi on jälle, kes natuke minuga ühte moodi mõtleb.
"Child 44", mis nüüd tõlgitud saanuvat, on khm, natuke nagu P-raamatu keiss jälle, ses mõttes, et välismaalane väänab sovettide raskest minevikust põneva bestselleri välja. Tõsi, Bookerist jäi ta ilma, aga juba selle kandidaadiks saada on ju äge küll. Loen seda vähehaaval, sest olgem ausad, üsna rusuv on. Kirjeldused, kuidas täpselt Butõrkas poliitvange murti, kuidas Ukrainas näljaajal ellu jäädi, jne.
Kergeks vahelduseks käin peatüki kaupa jälle Brysoni ja Fforde'i juures külas. Esimene pakub küllalt ekstsentrilist faktikogu, mille selgrooks on üks maja, mille tube pidi liikudes räägib Bryson sellest, mis talle huvi on pakkunud, näiteks, miks on tavalisel kahvlil neli haru. Fforde on jälle ühe omailma välja mõelnud ja leidlik on see taas, aga kuidagi sellist "vot nüüd loen kõik ühe hooga läbi" huvi pole minus tõusnud. Vaatasin veel riiulisse, kus ootavad Bolano ja David Foster Wallace'i tellised, ja oh, tuleks juba koolivaheaeg.

Jälgisin tööle sõites üksisilmi kunstküüntes tütarlapse võitlust nätsupakiga. Imeline küll, kuidas üks küünetehnik suudab tagasi pöörata tuhandeid aastaid evolutsiooni, muutes sõrmedele vastanduvad pöidlad täiesti kasutuks.

Kl 22.14 lippas A Le Coqi spordihoone ukse tagant mööda rebane. Ma pole kunagi nii lähedalt ühtki metslooma näinud. Selleks oli vaja sportima hakata.

Jah, vaatasin ju minagi. Ilmselgelt on "Riigimeestel" lisaks pealkirja tähistavatele ka teised jutumärgid ümber, või vähemalt nii on ehk mõeldud, satiir kirjade järgi. Ma selles huumoriprismas nii kindel ei olekski.
Mis Õ-fraktsiooni händikäp on muidu kriitikute edetabelis? Kas neid ei tohi pigem puutuda (Arvo Pärt) või võib täie rauaga anda (Sulo) või tuleb jääda ettevaatlikuks, et noh, eeh, intelligentsed poisid ju ja piinlik ei olnud (Eurovisiooni Eesti eelvoor). Veider oli küll, et arvustused enne ära ilmutati, kui pööbel tükki näha sai, aga mis sellest, eks need tule ka läbi filtri lasta (Laasiku teise liini ehk võlausaldajate teema igatsus tuleb mulle mõnest stsenaariumi kirjutamise raamatust nii tuttav ette - klassikaline kool).
Minu kui diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja arvamus on nüüd selline, et ekspositsioon oli ehk pikavõitu. Eriti see peostseen alguses, aga ju siis oli valimisõhtute üks ühele esitus raami andmiseks oluline.
"Jah, ministriga" ei võrdleks, pigem "Kontoriga".
Tüübid on muidugi puhtad, tegelikult isegi ilmselt liiga puhtad igasugusest isiklikust elemendist. Natuke võiks backstory't tekitada.
Peategelase kehakeel, üldse sõnatud misanstseenid olid võrdlemisi misterbeanilikud (supi söömine autos, ettevaatlikud sammud tühjas kabinetis). Kui meelde tuletada, maandus mr Bean iga osa alguses tänavale valgusvihku kusagilt ülevalt. Ka Minister on kuu pealt kukkunud. Tal pole (esialgu?) taustalugu, sidemeid kellegi teisega, iseloomu - ta teeb nii, nagu teised, imiteerib elamist.
Nõunik - kullina kanakarja kohal hõljuv, sööstlaskumisega sekkuv ja reljeefse kõnepruugiga tegelane. Kui ta tiivad ükskord enam mingitel põhjustel ei kanna, on kanakarja kambakas kindel.
Kantslerist ei saanud veel väga hästi aru, aga selles ambivalentsuses on intrigeerivat - mis tast saab, abiline või vastutöötaja.
Tempot võiks tõsta, aga muidu - jah, avalik-õiguslik televisioon, nagu olema peab.