Nädalavahetusel põhiliselt lugesin. Tõsi, käisin ka mööblimajas, uue nimega Jõe keskus, sest kardinast läks näpp läbi, aga lahkusin saagita, erinevalt kogu Lõuna-Eesti vabaduses ja teadvusel olevatest kodanikest, kes ostsid Prismat tühjaks. Ah mis ma eputan, Postimehe ju ikka ostsin. Euroopa Liidu teemalise paariskülje veider küljendus tegi lugemise peaaegu sama kurnavaks kui Sirbi puhul. Ei te nii küll paberlehe eluiga pikenda.
Aga siis raamatud. Selle juures meeldis mulle peaaegu kõik, alates kalingurköitest ja formaadist, lõpetades sellega, et ortograafiliste iseärasuste eest võtab autor ise vastutada, et keegi toimetajat solvama ei hakkaks. Itaalia tuli mulle ka lugedes meelde, aga kuna mu käimisi seal on tavaliselt raaminud koorikollektiivi sisedraamad ja -traumad, siis välja puhastada päris sellist "Minu Toscana" kogemust on päris raske. Siiski mõne tekstikohaga mul selline madleeniefekt tekkis (Pitti palee esine Firenzes, oh, ma olen ju seal päikese käes istunud!), nagu ka mõne muu passaaži puhul tunne, et vaat siis, keegi on jälle, kes natuke minuga ühte moodi mõtleb.
"Child 44", mis nüüd tõlgitud saanuvat, on khm, natuke nagu P-raamatu keiss jälle, ses mõttes, et välismaalane väänab sovettide raskest minevikust põneva bestselleri välja. Tõsi, Bookerist jäi ta ilma, aga juba selle kandidaadiks saada on ju äge küll. Loen seda vähehaaval, sest olgem ausad, üsna rusuv on. Kirjeldused, kuidas täpselt Butõrkas poliitvange murti, kuidas Ukrainas näljaajal ellu jäädi, jne.
Kergeks vahelduseks käin peatüki kaupa jälle Brysoni ja Fforde'i juures külas. Esimene pakub küllalt ekstsentrilist faktikogu, mille selgrooks on üks maja, mille tube pidi liikudes räägib Bryson sellest, mis talle huvi on pakkunud, näiteks, miks on tavalisel kahvlil neli haru. Fforde on jälle ühe omailma välja mõelnud ja leidlik on see taas, aga kuidagi sellist "vot nüüd loen kõik ühe hooga läbi" huvi pole minus tõusnud. Vaatasin veel riiulisse, kus ootavad Bolano ja David Foster Wallace'i tellised, ja oh, tuleks juba koolivaheaeg.