Jah, vaatasin ju minagi. Ilmselgelt on "Riigimeestel" lisaks pealkirja tähistavatele ka teised jutumärgid ümber, või vähemalt nii on ehk mõeldud, satiir kirjade järgi. Ma selles huumoriprismas nii kindel ei olekski.
Mis Õ-fraktsiooni händikäp on muidu kriitikute edetabelis? Kas neid ei tohi pigem puutuda (Arvo Pärt) või võib täie rauaga anda (Sulo) või tuleb jääda ettevaatlikuks, et noh, eeh, intelligentsed poisid ju ja piinlik ei olnud (Eurovisiooni Eesti eelvoor). Veider oli küll, et arvustused enne ära ilmutati, kui pööbel tükki näha sai, aga mis sellest, eks need tule ka läbi filtri lasta (Laasiku teise liini ehk võlausaldajate teema igatsus tuleb mulle mõnest stsenaariumi kirjutamise raamatust nii tuttav ette - klassikaline kool).
Minu kui diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja arvamus on nüüd selline, et ekspositsioon oli ehk pikavõitu. Eriti see peostseen alguses, aga ju siis oli valimisõhtute üks ühele esitus raami andmiseks oluline.
"Jah, ministriga" ei võrdleks, pigem "Kontoriga".
Tüübid on muidugi puhtad, tegelikult isegi ilmselt liiga puhtad igasugusest isiklikust elemendist. Natuke võiks backstory't tekitada.
Peategelase kehakeel, üldse sõnatud misanstseenid olid võrdlemisi misterbeanilikud (supi söömine autos, ettevaatlikud sammud tühjas kabinetis). Kui meelde tuletada, maandus mr Bean iga osa alguses tänavale valgusvihku kusagilt ülevalt. Ka Minister on kuu pealt kukkunud. Tal pole (esialgu?) taustalugu, sidemeid kellegi teisega, iseloomu - ta teeb nii, nagu teised, imiteerib elamist.
Nõunik - kullina kanakarja kohal hõljuv, sööstlaskumisega sekkuv ja reljeefse kõnepruugiga tegelane. Kui ta tiivad ükskord enam mingitel põhjustel ei kanna, on kanakarja kambakas kindel.
Kantslerist ei saanud veel väga hästi aru, aga selles ambivalentsuses on intrigeerivat - mis tast saab, abiline või vastutöötaja.
Tempot võiks tõsta, aga muidu - jah, avalik-õiguslik televisioon, nagu olema peab.