Juba teist päeva õnnitlen end kunagise otsuse eest mitte minna professionaalseks muusikuks õppima. Samuti selle eest, et mõnede õpingukaaslaste katsetele kursusel rahvarinde rakuke luua pani kursusevenna kulmukergitus piduri peale - jumala eest, sealt oleks allakäigutee võinud alata ja äkki oleksin praegu linnavolikogus või kusagil. Mina aga lähen õhtul koju, korrigeerin mõne artiklikese, joon rohelist teed, joonistan magnettahvlile neid üksikuid kirjamärke, mis esimeses hiina keele tunnis ära õppisin, kustutan jälle ära ja naeratan lollakalt, kuid õnnelikult.