Ma sattusin jälle Otepääle. Sedapuhku arutama tähtjaid keeleküsimusi, pärast oli ette nähtud ka kümblus šungiidivannis ja mujal käepärastes veesilmades (välibasseini küll alles ehitati), aga ma mõtlesin, et parem kasutan pärast tuliseid diskussioone (te ei kujuta ette, kui vihaseks võib minna vanainimene, kes on avastanud ÕSist, et 'poosin' võib hääldada ka kolmandas (shock! horror!) vältes. Ivan Orav ei ole Kivirähal sugugi groteskne väljamõeldis, elus on prototüüpe kõvasti) võimalust ja jalutan parem värskes õhus. Nii et umbes sel ajal, kui mulle lähedane taidluskollektiiv tavatseb laulda "Läksin metsa kõndimaie. Sink sale proo", läksingi eile metsa kõndima. Tegu oli Murrumetsa (eri andmetel ka Murumetsa) matkarajaga.

Mis ma leidsin metsastagi (peale selle, et muidugi sink sale proo)?

Puid mõistagi. Õitsvaid lilli. Neli jalutajat, kes müstiliselt kadusid, kui jäin kauemaks silmitsema infotahvleid, mille tekstid pärinesid väga toreda stiiliga kirjutajalt. Võtkem kaks näidet. "Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi." "Sõtka ülelendu võib jälgida isegi öösel. Ta tiivalöögid sünnitavad isesuguse meloodilise "bljüübljüübljüü"-vilina, nagu hüpleks kivike mööda jääd." Ahh. Ma ei tahtnud sõtkast ennast enam nähagi, kõnelemata kakupesa olfaktoorsete aistingute abil otsimisest. Rohkem lugemisvara metsa, ütlen ma.

Aga üritusest endast jäi muidugi õhku kõvasti küsimusi. Mõnikord saavad ausad küsimused ausa vastuse, aga mõnikord ka veel ausama vastuküsimuse.
Arutades parajasti ärinimede iseärasusi, tuli meil jutuks ka Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp?. "Kes see Johnny Depp on? Kuidas seda nime kirjutatakse? Nepp?" Mina, kes ma igasugust triviaalset infoprahti külge tõmban nagu valge vaip punaveini, tõesti kadestan siiralt nimekorralduskorüfeed tema rikkumata maailmanägemise pärast ja loodan, et see säilib igavesti.

Eilse päeva lõpetuseks kõndisin läbi Karlova koju. Üsna teekonna alguses on kuulutustetulp, kus keegi oli Hedvig Hansoni plakatitele valge korrektuurivärviga pisut teksti lisanud. Ei midagi nilbet, lihtsalt kontserdi pealkiri on nüüd "Tule mu juurde... kauboi!".

Ma ütlen teile, iga loll oskab niiske ja külma ilmaga haigeks jääda. Meistriklass on sooja päiksepaistelise ilmaga veerandtunniks tuuletõmbuse kätte jääda ja 24 tundi hiljem tervitada palavikku, paistes kurku ja valutavaid liikmeid, 48 tundi hiljem ka nohu ja köha. See siis nüüd tähendab, et olen jälle kolm päeva graafikust maas.

Enne invaliidistumist käisin jälle Tallinnas. Seal nägin ma imelisi asju, nt Olga Sõtnikut, kotis kantavat koera ja ajakirja Just. Viimasest sain ma teada, et Hileene (Või Hilene, nagu "Lumene, põhjamaa naisele"?) on see, keda tuleb süüdistada kirjeldamatutes jõledustes, mis on toime pandud Belinda Carlisle'i hiti "Heaven Is a Place on Earth" kallal. Ega see enne ka mingi "Erlkönigi" tasemel vokaalne väikevorm olnud, aga uus versioon, mis mulle ükskord marsas osaks sai, pani mind akent kraapima, et leida otsetee vabadusse. Mis tuletab mulle meelde ühe küsimuse, mis mind juba ammu on vaevanud. Kas bussijuhiloa saamiseks vajalikus teooriatestis on selline ülesanne lausa, et "Kui sõidukis veetakse rohkem kui nelja inimest, peab mängima raadiojaam a) Elmar, b) Raadio 4, kui tegu on Lasnamäe bussiga, c) Raadio Kolm, aga ainult sel ajal, kui seal vinguvad hommikuprogrammi juhid"? Viimast ma olen kolm korda vähemalt olnud sunnitud kuulama ja mis ma oskan öelda, tõesti on ju hädasti vaja eestlaste igipõlist ülevoolavat optimismi hommikuti taltsutada meeldetuletusega, kui nõme ikka kõik on. Iga kord väljusin bussist umbes sama elujaatava näoga kui Bernard Black.

Muidu oli tln-s kõik hästi; kuna koosolekult puudus See, Kes Kogu Aeg Räägib ja Diipi Tahab Panna, saime ettenähtud kolme-poole tunniga hakkama ja ma pääsesin jälle raamatupoodidesse raha laiaks lööma. Leidsin täiesti ideaalse rongiraamatu, mille on kirjutanud minu uus iidol Charlie Higson (kuulus "Fast Show" ja "Swiss Toni" kaasautori ja näitlejana). "Double or Die" räägib Bondist, kui too veel Etonis käis, aga juba maailma päästma pidi. Seiklusjutt maalt ja merelt, sobib tublidele põhikooli poistele kodulektüüriks, sest on lihtsas keeles ja põnevalt kirjutatud. Veel leidsin ma suurepärase teose "Mr Jones' Rules for the Modern Man", kus GQ peatoimetaja käsitleb teemasid alates sellest, missugused kingad džentelmenil peavad igaks elujuhtumiks olema, kuni selleni, kuidas kellelegi efektiivselt kinga anda. Mainitakse ka seda, missugune on sobiva suurusega jootraha prostituudile ja mis tingimustel seda üldse pakkuda. Väga.. hariv, aga võibolla mitte põhikooli poistele, vaid natuke vanematele.

Ükskord kirjutas Viivi Luik Areeni arvamusloo, mille pealkirjastas "Vaene loom, kui inetu sa oled".
Põhimõtteliselt sama sentiment peegeldus võidulaulu esitajat ümbritsenud juukselaki-abuserite nägudelt. Niigi pateetilise loo tegi see veelgi kurvemaks: kes sind ikka tahab, aga no kui sul sellest ulgumisest kergem saab, lase siis käia.
Mõtteainet järgmiseks korraks: mis riik lõpetab esimesena sadomaso esteetikaga flirtimise ja toob lavale tõelised tegijad? Nii et ikka mingi päris Gimp veeretatakse puuriga lavale, mask peas ja tropp suus, samal ajal aga seotakse keegi maitseka makramee abil rullsingiks ja tõmmatakse aeglaselt lae alla, kogu biit koosnebki piitsaplaksudest ja tekstiks on lihtsalt oiged. Pealkiri oleks "Lill" või "Päike".

Mida kasulikku saime teada eilsest eelvoorust? Ma läksin sellele vastu puhta lehena, isegi eesti laulu olin vaid korra kuulnud ja mulle tuli üllatusena, et raadioversiooni põhjamaiselt nukra helilaadiga võrreldes jäi salmiosa kusagile mažoori ja minoori vahele kõikuma. Ma väga hästi lastemuusikakoolist ei mäleta, aga kas oli früügia see, mis niimoodi kõlas? Või oli dooria? Igatahes, põnev lähenemine, järgmine kord siis võtaks ehk mängu mõne aasia skeemi, pentatoonika näiteks? Ega keegi niikuinii eurolauluks väga palju üle viie noodi ja kolme duuri ju ei kuluta.
Küll aga oli tore õhtu keeleuurijate seisukohast. Tulevik on plurilingvaalne, nagu ka Euroopa komisjon loodab. (Vt punkt 1.3). Ma ehmatasin eile mitu korda ära, kui inglise keel ootamatult millekski üle läks ja siis jälle tagasi tuli. Sihuke koodivahetus käis, et eh, shekerem.
Aga see, et Maltal tuntakse puudust kvaliteetsest ja taskukohasest hambaravist, on küll kurb - nii must plomm paistis solisti ühe ägedama huilge ajal, et endalgi võttis igemed tuikama. Taskukohasust mainin sellepärast, et näiteks meestele polnud enam särgiraha jätkunud selles bandes.
Põhimõtteliselt aga kujutan ette, et mõnigi tõsine Savo saekaatrimees küsis eile õhtul nördinult: "Ja selle jaoks korjab YLE minult lubamaksu raha?!? Mis hirmsad olevused, mis kole kisa! Vat Katri-Helena omal ajal, tema oli ikka ilus naine, ja laulud olid ka ilusad." Eile oli sedagi keeruline kindlaks teha, kes neist üldse naised olid, Austria taustaolendite puhul aitas näiteks kontsade vaatamine.
Kui meid kunagi jälle mängima lastakse sinna, siis mina soovitaksin Märt Sultsi, Onu Bellat või Jörpat (ei tea, kas seda lugu saab lasta, et "Beibi-beibi-beibi, ma olen suur ahv"?) , võimaluse korral ka Jörpa naist. Staaride kunstlik aretamine edu ei too, ikka loomulik talent ja karisma peavad olema.

Oh elu-elukest. Väga tahaks kasutada sõna "urelus" selle oleku kohta, mis mind valdab, aga ÕS ei tunne sellist. Ma pole muidugi ainus, loodus on ka kuidagi kahevahel ja ärevil. Rohi, lollike, kasvab mis mühiseb, aga puud, kellele kõrgemalt avaneb kaugem perspektiiv, hoiavad tagasi: kas Ansipi valitsust saab ikka nii palju usaldada, et julgeks korralikud prisked lehed külge kasvatada?
Tööalaselt olen ennast jälle lasknud meelitada ebakompetentsuse tasandile, millelt end mõned aastad tagasi vaikselt maha libistasin ja minema hiilisin, nimelt keeleoskuse tasemete kirjeldamise ja mõõtmise teema juurde. Praktilisi küsimusi on palju. Näiteks: mis taseme juurde peaks kuuluma oskus mõista märulipolitsei käsklusi? Eks ole ju vanasti naerdud küll turisti vestmike üle, mis koosnesid põhiliselt kaebustest nagu "Minult varastati rahakott ja dokumendid" ja "Ma vist sõin midagi imelikku, oksendan juba kolmandat päeva", vahepeal muidugi ka küsimused kohalike vaatamisväärsuste kohta ("Kus asuvad siin suuremad pruunsöe leiukohad?" või "Kust saaksin osta dederoonkombineesid?"). Aga jah, oletagem nüüd tõesti, et asjad jäävadki ärevaks, siis kas "Kõhuli!" peaks kuuluma baassõnavara hulka?
Muuhulgas olen tutvunud ka Hollandi kodakondsuseks vajalike keeleoskusnõudmistega ja kergendatult ohanud, sest seda tralli, mis tubli muulane seal peab läbi tegema, et kodakondseks saada, ei ole Euroopa Liidu inimestel vaja õnneks ette võtta. Üks variant on näiteks koguda 30 tõendit, et oled hollandi keelt kõnes ja kirjas kasutanud. Kõnelemise puhul peab hollandlasest vestluspartner (näiteks ametnik või töökaaslane) täitma formulari, et jah, rääkisin selle inimesega ja saime asjad aetud, kinnituseks kui võimalik, siis organisatsiooni tempel kah. Või kui lõhud naabril midagi ära ja lähed palud vabandust, siis võtad talt ühtlasi tunnistuse, milles ta teatab, et saad kohalikust sõimust suurepäraselt aru. Muidugi võib ka lihtsalt keeleeksami teha. Eksaminõuete juurest jõudsin algallika ehk kodakondsusseaduse juurde välja ning kohtusin esimest korda hollandi seaduskeelega, mis on niii toredalt arhailine. Iga seadus algab nimelt ülikauni tiraadiga "Meie, Beatrix, Jumala armust Hollandi kuninganna, Oranje-Nassau printsess jne jne jne. Kõik, kes seda näevad või ette loetavat kuulevad, Olge tervitatud!, teadku järgmist..." Mulle meeldivad eriti need kolm korda jne ja keset muud teksti kolksti tulev "Saluut!": "Et siis meie, kuninganna, printsess, jaadajaadajaada, tervitaksime kõiki, kes meid tunnevad, otsustasime, et... Ja soovilauluks on "Linda, Linda"." (See on ainus laul, mille hollandi algupäras ma enam-vähem kindel olen.)

Kui kinnisvaramaaklerite mantra on "Location, location, location", siis meie valitsusel oli selleks kahtlemata "Relocation, relocation, relocation", aga eks see location (mis silmist, see...) paistis sealt tagant ka liiga selgelt läbi, et ma saaksin rahuliku südamega oma valitud valitsuse tegevuse heaks kiita.
Muidu on olukorrast riigis minu eest rääkinud Eiki Berg, Tõnis Saarts, Mihhail Lotman ja veel mõned inimesed.
Viimastel päevadel on naeruväärset (ja see naer on suures osas olnud läbi pisarate) muidugi kõvasti olnud, aga otse naljakat just mitte. Vaja seda viimast aga oleks, kommunismi viis vaenlast - neli aastaaega, mis praegu paistavad Tartus kõik korraga olevat kätte jõudnud, ja rahvusvaheline imperialism - on niigi kõik ära rikkunud. Sellepärast ilmselt paistabki saatus või elu absurdiosakond jälle ohjad oma kätte võtnud olevat, sest mulle laekus praegu selline spämm: Pamela Andersoni pilt ja juures kiri "Sick of dating? Want to settle down?". Saatjaks Natasha. Mina ootaks sellist pakkumist ikka Aljoshalt.