Times'i teatel on uus hispaania sõnaraamat hirmsat meelepaha äratanud, nii et pole kedagi, kes selle peale poleks solvunud - naised, geid, mustlased ja galiitsialased. Inglise keelde tõlgituna kõlavad sõnaseletused tõesti nii, nagu oleks need kohalikest delfikommentaaridest kogutud.

Sinagoga (synagogue) A meeting for illicit ends
Gitano (Gypsy) One who practices deceit or who tricks
Marica (ladybird or slang for gay man) Effeminate, weak man
Ajamonarse (to become like a ham) Used to describe how pregnant women increase in size
Gallego (Galician) Dumb, stupid or deaf, in Costa Rica and El Salvador

Esiajakirjanik Marica L-i vanemad ei osanud ilmselt perekonnaseisu ametis sündi registreerides aimatagi, mis rõõmu nende tütar mõnekümne aasta pärast Hispaanias visiitkaarti esitades põhjustada võib.
Mina olen aga mõtisklenud väikse Shiloh Nouvel Jolie-Pitti saatuse üle. Kui ta nüüd peaks suurest peast otsustama, et hakkab näiteks hoopis Venemaal elama, kuidas ta siis seletab, miks vanemad talle tööriista nime panid? Kombinatsioonis nimega nouvel on ta ju (vene-vigases prantsuse keeles) 'uus naaskel', nagu mingi sadulseppade artell.
Sellegipoolest võidavad kõige totrama nime võistluse siiski need tüübid, kes andsid automudelile nime Crossfire. Drive-by shooting ei tahtnud panna? "Crossfire, a car to die for, but also a car to die in!"

On ikka ülim aeg, et ma ka fotobloogi teeksin. A mitte sellise veidraid pilte oma jalgadest või makrovõtteid huvitavatest asfaldipragudest, vaid kollektsiooni "21. sajandi alguse hoiatussildid". Jälle nägin üht, mis võttis mu täiesti kõva häälega oigama. Sildi peal oli ilmselt multikast "Must ja valge koer" maha joonistatud lõbus krantsinägu ja kiri "Vaga vesi, sügav põhi". No mida?? Puudub veel väiksemas kirjas "Merekooli 2002. aasta lendu mälestab Pauka". Mis selle maja elanikud küll loodavad? Et sissetungija loeb seda ja mõtleb, pagan, siin elavad originaalselt mõtlevad kodanikud, jätan õige nende maja vahele.
Aga majaomaniku elu ei ole muidugi kerge. Suvealguspeol sain ma muuhulgas ka selles vallas kõvasti targemaks. Kaht teadmist, millega elus kindlasti kergem hakkama saada, jagaksin kohe meelsasti kõigiga. Üks: nii Arst kui Automehaanik kinnitasid ühel meelel, et kummalegi neist pole mõtet enne raha pakkuda, no pärast võib, aga enne - milleks. Kumbki teeb ikka nii nagu oskab ja välja tuleb, eks hiljem näe. Kaks: reegel "six feet under" kehtib nii laipade kui aiapostide puhul. Kui ikka tahad, et mõlemad rahulikult maas püsiksid, ei aita meeter viiekümnesest august kuidagi, kuni külmumispiirini tuleb kaevata. Aga muidu oli väga lõbus. Arst esines metsikute teooriatega, et kõigil Eesti rahatähtedel on kuidagipidi Soomaaga seotud inimesed, kuni tuli Kirjandusteadlane ja tema indu tasakaalukalt jahutas, prääksatades jäljendamatul, aga siiski sageli jäljendatud häälel: "Aga Keres? Tema on ju Narvas sündinud?" Aga nagu elu ikka korraldab, möödus ööpäev ja Soomaalt me end leidsimegi. Täpsemalt Hüpassaare rabasaarelt soo-orkestri kontserdilt. Täiesti uskumatu üritus. Soovitan soojalt. Soovitan soojalt ja veekindlalt riidesse panna ja minna, kui see jälle toimub. Eriti üleva tundega võis koju minna see mees, kes päikesetõusu ajal süvenenult vastu puud urineeris, samal ajal kui orkester mängis Griegi "Hommikumeeleolu".
No ja edasi oli, nagu jaani aegu ikka. Söö ise ja lase teistel end süüa, õlu, jalgpall, laisa inimese triatlonis (petank-õhupüstolist laskmine-noolemäng) jäin mõistagi viimaseks, aga sain igas asjas vähemalt käe valgeks, päris triatlonistid olid ka Viljandis liikvel, ja väsisime juba nende vaatamisest ära. Teed oli neile pandud juhatama üdini blond tütarlaps, kes hoidis käes noolega silti ja kurtis sama blondile noormehele, kuidas tema ainus käelihas kohe ära sureb ja et ega need jooksjad ju üldse ei kuule, mis ma räägin, vaatavad ainult silti, nagu loomad.
Mis toob meid algusse tagasi, siltide ja loomade juurde. Kui nüüd sedamoodi võtta, et sildid tegelikult ongi teiste loomade jaoks, siis saab mõistetavaks ka see sageli kasutatud 1. isik, nt "Siin valvan mina" jne. Vanasti ma alustasin ammustest aegadest kõneldes juttu sageli fraasiga "Siis kui loomad veel rääkisid". Nüüd tuleb lihtsalt seletuseks lisada: "...aga nüüd nad ju kirjutavad ja joonistavad". Varsti teevad fotobloogi ka.

Olgugi et ma peaksin pigem muretsema emakeele olukorra pärast, eelistaksin täna siiski kutsuda kõiki üles süvendama inglise keele õpet, ja seda lausa üldrahvaliku kampaania korras. Ega ma täpselt tea, kust särki kirjaga "Grazy b.." (b-sõna oli juuste all peidus, aga kahtlustan, et küllap jälle bitch, või bitsh, või midagi muud sinnapoole) kandnud tütarlaps selle kehakatte saanud oli, ise teha lasknud või Türgis turult ostnud, aga ka viimasel juhul on ta ikka ise loll. Või teab asju, mida mina ei tea, näiteks et sõna "grazy" ongi olemas. Teha teoreetiliselt ju saaks, sõnast "graze", rohtu sööma. Tulemuseks oleks siis "rohtu sööv emane koer". Aga kui koer rohtu sööb, tuleb ju vihma varsti. Ja seda on põllumeestel nii vaja! Isa juba ütles, et kartulivaod on nigu tuhk. Ma käisin üks nädalavahetus ise ka maal korra ja kuulsin oma õuduseks ema suust lauset "Ja siis seal teisel pool teed, see saab siis kunagi sinule". Mis kõlaks väga hästi, kui "see" oleks Hiiumaa või Buckinghami loss, aga paraku on tegu paari hektari kahtlase boniteediga põllumaaga. Jälle muidugi võib olla nii, et on asju, mida ma ei tea, sest näiteks onutütar on asunud sinnasamma kolkasse maja ehitama.
Jah, ma peaksingi rohkem rääkima asjadest, mida ma tean.
Eile käisin E-keele seltsi toimkonna koosolekul. Omandasin kaks uut ja huvitavat, kuid täiesti kasutut fakti: maailmas ei ole küll oma keelt, aga on ona keel, mida räägitakse Tulemaal; Järvamaal on Neeva kanal. Sain kinnitust, et toimkonna ülemal ja tuntud nimeuurijal on kõige lapselikult siiram naeratus üle neljakümneste (vanus) ja sajaste (IQ) seas. Ülejäänud aja veetsin kinnisidee küüsis. Õigehääldusspetsialist pani ette, et inglise -shire-lõpulisi kohanimesid peaks õige eestlane hääldama [-šir]. Seepeale üritasin ma laulust "Haanja miis" teha briti varianti, kus peategelaseks oleks Yorkshire'i [jookširi] mees. Välja mõtlesin, et reisisiht võiks tal olla Edinburg [edinburg]. Aga mida ta sinna viima peaks? Yorkshire'i pudingut? Yorkshire'i terjereid? Ja mida ta sealt tahab? Haggist? Deep-fried Mars bar'i? Kes on Tiganiku šoti analoog? Kultuuridevahelisel kommunikatsioonil pole lootustki.
Bussipeatuses nägin pärast vuntsidega meest, kellel oli särgi peale kirjutatud "Untouchable". Kesse tahakski, mõtlesin kurjalt.

Pärast Klassikaraadio tutvustust "Kavas on Tšaikovski kuues sümfoonia, "Pateetiline"" on mul juba päevi meeles mõlkunud dialoog, mis võinuks aset leida, kui Tš oleks elanud umbes 100 aastat hiljem ja näiteks Ameerikas.
"Hi, Peter, you old poof! What have you been up lately?"
"Nothing much, wrote another symphony..."
"Not another one! Well, that's pathetic!"
"How did you know?"

Neljapäev on telekavaatamise mõttes muidu olnud täielik kõrb, aga nüüd on seal YLE 1 armust ka üks oaas: "Dekkariaika". Eile oli kõneks klassikaline inglise krimka üldse ja Agatha Christie iseäranis. Saatekülalisteks olid krimikirjanik Outi Pakkanen (keda olen Greifswaldis kunagi kohanud ja kes oli siis ahelsuitsetaja, nii et mõtlesin kaastundega, kuidas ta salvestamise aja vastu pani - võib-olla plaastriga) ja kirjandusteadlane, kelle nime ma kohe ära unustasin. Igatahes jõudsid nad järeldusele, et Christie on omamoodi lohutuskirjanik. Et kui maailm on külm ja kõle ja vastik, siis nende raamatute seltsis on ikka mõnus ja soe. Ja ma võin seda igati kinnitada. Pärast alandusi bak-töö kaitsmisel läksin koju ja hakkasin Christie autobiograafiat lugema. Lesisin, lugesin ja sain aru, et tekst kõlab minu kõrvus nii, nagu loeks seda ette kuninganna Elizabeth. Väga tüüne tunne tuli peale. Jätangi selle nüüd endale teraapiaraamatuks. Ahjaa, saates oli ka üks muusik bändist Ultra Bra, kes oli endale korraldanud Christie-kümbluse, lugenud aastaga kogu oeuvre'i läbi. Äkki peaksin endale ka sellise radikaalse psühhoteraapilise sekkumise korraldama? Kahjuks see ei saa tulla.

Halb tunne on, õigemini, on tükk aega olnud, aga nüüd muutub akuutseks. Bak-tööde kaitsmised käivad ja see on protseduur, kus ma tunnen ennast iga aastaga järjest hullemini. Ma ei oskaks ju surma ähvardusel ka öelda, kas kellegi tööl on teadusega midagi pistmist või mitte. Kui teaks, ma oleks ise juba ammu... vanemteadur või midagi. Sellest hoolimata sunnitakse mind töid juhendama, mis ei saa ühelegi osalisele hästi lõppeda.

Täna on tähtis päev.
1. Eksamitööd said parandatud. 76 tükki.
2. Dozori raamatud said läbi.
Natuke on selline tunne nagu filmitegelastel, kes koomast (arstide sõnul täiesti loomuvastasel viisil) pauhti välja tulevad ja kõvasti sisse hingavad.
Aeg oleks siis nüüd muud võlad ära õiendada.
Koti sisu, mida Paranka juba mai lõpus palus kirjeldada, on praeguse seisuga järgmine (kott on vana seljakott ja möödunud avaliku inventuuriga võrreldes mõnevõrra rohkem kulunud, see-eest asju on vähem):
ühes suures vahes: tõlketöö originaal, pakk mentooliga taskurätte, must Unicefi märkmik, üks kirjaklamber, kaks Nokia 3220 vahetatavat tagapaneelipilti,bussis lugemiseks Amelie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad" ja kaltsukast ostetud mantli väike roheline hinnasilt;
teises suures vahes Säästuka kviitung-arve nr 509;
välimises suuremas taskus: vihmavari, pass, Kaubamaja toidumaailma kassatshekk, poolik pakk mentooliga taskurätte, Baseli ühistranspordi päevapilet, Tiimarist ostetud kiirabipäikseprillid, väike juuksehari, Natura House'i hügieeniline huulepulk taruvaiguga, reisikomplekt nõelte-niitide ja muu taolisega, selle sees ka üks Hollandi kümnesendiline;
välimise suurema tasku küljes olevas väikses taskus: L'Oreali true match puuder, Body Shopi kakaovõiga huulepulk, üks Duracelli patarei;
välimises väikses taskus: töövõti, mälupulk, taskunuga, harilik pliiats kirjaga "Grieghallen", punane pastakas, roheline tindipliiats, kaks pealtnäha liivapaberist küüneviili, Monika visiitkaart ja.... jeeee, heade päikseprillide seni kadunud kruvi! Tuhat tänu, Paranka!

Palju õnne, Kristjan.
Et kui keegi nüüd sinust peaks telesarja tegema, siis tänasest võiks selle pealkiri olla ka näiteks "Kalm, BA".