Eneseiroonia on ikka võimas relv. Ülikooli tänaval on "Võitjate" pubi, kui välitahvlit uskuda. Seal saab ka A'LE COGi.

Eks ma peaksin ikka päises teksti ära vahetama ausama sõnumi "Saabus pime keskiga" vastu. Valasin täna toidu sisse sojakastme asemel palsamiäädikat, ühed pruunid lögad ju mõlemad. Tikka masala'ga ei anna teine paraku eriti head tulemust. Ära sõin ikka, vaese aja laps, nagu ma olen.
Palju koledam on see, et aeglasemaks jään, ja ikka tuntavalt kohe. Üliõpilaste nimed lihtsalt ei jää meelde, hullem veel, näod ka mitte. Ega see ei aita, et esimese nädala lõpuks oli mul tunne, et kloonide rünnak on alanud - kõik olid siledate juustega standardiludused, poisid kaasa arvatud. Kui teisel nädalal nägin lõpuks kedagi ninarõnga ja looduses mitteesineva juuksevärviga (st värv muidugi esineb, aga mitte loomulikus karvastikus), ohkasin vist täitsa kuuldavalt kergendusest.
Ja inspiratsioon ei tule, mida eurotõlkijatele rääkida. Lugesin pool reedet europarlamendi küsimusi ja vastuseid, nt kas võetakse lõpuks midagi ette Hiina küüslaugu ekspordi piiramiseks või mitte, aga kuidagi ei löönud kõik otsata valgeks, et vot just, siin on teie pääsemine - rohkem öeldisi vms.
Nii et ikaldus.
Roxanna "Suur Septim" Panufniku teosest hakkab aga tasapisi pilt tekkima, ja täitsa liigutav selline. Äkki oleks pidanud ikka halvaks lauljaks hakkama, mitte keskpäraseks õpetajaks.

Tähendab, mida on, Postimees?
Ma ei usu, et pealtnäha suvalise valiku inimeste koondamine teisi paremini töötama sunniks. Pigem on hoiak "See võib juhtuda igaühega" see, mis paneb pidevalt ühe silmaga teisi karjäärivõimalusi otsima ja põhitööd üsna masinlikult tegema.
Ah, ega ma muidugi ei tea kah täpsemalt. Minu seos Postimehega on ju põhiliselt see, et ma käin seal kohvikus söömas.
"Me peame rääkima Kevinist" on painav, aga väga haarav raamat. Või vastupidid, haarav, aga üsna painav? Lisaks pani see mind endalt korduvalt küsima, kas ma loeksin sellise huviga, kui sisu nii drastiline poleks. Pani endale otsa vaatama, ja sisse ka, mis erinevalt teistest inimestest on enda puhul mõnikord veel võimalik, enne kui igasugused kihid näivat headust ja hoolivust pisikese kurja peletise varjavad.

Täna ütleb Google, et neil kümme aastat juba täis.
Eile ajasin end vaatamata väsimusele üles ja välja, et käia ära Wilde 10. sünnipäeval.
Mõlemad on, kui nüüd jälle stampidesse langeda, paradigmat muutnud nähtused. Õigupoolest üllatusin, et Wilde alles kümme aastat tegutsenud on. See koht oli mulle vahepeal väga oluline, aga nüüd on kuidagi aktuaalsuse kaotanud, sest ma ei söö kooki enam (eriti). Siiski katsun nüüd edaspidi jälle sinna asja teha, sest uued omanikud paistsid sümpaatsed.
Pidukõne pidas Peeter Olesk. Tunduks nagu ootamatu valik, mis? Aga eks ta elus on ilmselt üldse kaunis palju ootamatut olnud, mõelgem kas või eksirännakutele valitsusmaastikul. Tänase intervjuu valguses tunduvad viimased eriti uskumatud. Küll aga tuli mulle jälle meelde PO see kehastus, mis mulle esimesel kursusel osaks sai - pobisev dotsent, kelle loengute konspektides on mul ausad ülestunnistused "Uni tuli". Muidugi olin ma ise lihtsalt liiga loll siis, aga sellest saab alati hiljem aru. Intervjuu on tegelikult hea, ma olen temaga selle koha pealt eriti nõus, et tigedust juurde tekitada poleks küll vaja, seda leiab niigi. Teisest küljest, ja seda eilse õhtu valguses, on ka meeleheitlik lõbutsemine erakordselt tüütu, vähemalt pealt vaadata.
Eile nimelt paistsid kogu selle kahe tunni vältel, mis ma inimeste keskel viibisin, silma kolm üleküpsenud graatsiat, kellest ühel oli uskumatu veltveeblihääl, millega ta üle kõigi kõnede mölises. Lisaks oli kolmikul kogu aeg vaja näidata, kui erakordselt lõbus neil ikka on. Mingil hetkel rebisid kaks neist tantsima vanema härrasmehe, kellega nad moodustasid kompositsioone, mis on kõigile tuttavad lamburistseene kajastavatest portselangruppidest. Paraku selles kehastuses oli tegu rohkem saatüri ja kahe kuivetunud nümfiga. Olin tantsupõranda poole seljaga, aga minu vastas istunud daamide nägudelt käis läbi võimas palett tundeid, kaasa arvatud need, mis on rahva seas pigem tuntud fraasidena "Miks, jumal, miks?" ja "Tule taevas appi!".
Läbinisti tüütu kõik muidugi ei olnud, diversiteet oli täitsa olemas ja teise ešeloni bravuuritaride kõrval oli harrastusantropoloogil kõvasti, mida vaadata. Üks hetk saabusid näiteks kohalikud kultuurikangelased, moodustasid sissepoole suunatud kujundi, midagi ringi ja ruudu vahepealset, jõid veini ja läksid varsti jälle ära. Expat community oli huvitavalt mitmekesine, nagu ka naisterahvad, kes nende ümber tiirlesid. (Kes neid riietab, küsis B-san, nähes tütarlast valgetes lühikestes pükstes, mille all olid mustad sukkpüksid. Sõbrannad, arvasin ma, ja ilmselt mitte head soovides.) Alati jälgin ma huviga seda, mis näoga on need, kes sellistel üritustel töötama peavad. Näiteks bänd, mis koosnes kivistunud ilmega klahvpillimängijast ja tublist väiksest laste laulustuudios koolitatud sirge ja puhta häälega lauljatarist, kes nägi natuke välja, nagu oleks ta salaja kodunt välja hiilinud, sealjuures näpates ema pärlid ja kõrge kontsaga kingad. Piire tunnetades üles diskole me enam ei läinud.
Mul on ka Kauhajoe jm ühiskondliku ärevuse kohta mõtteid olnud, aga mitte liiga selgeid veel. Väga lähedased on mu seisukohad Barbi Pilvre omadele, üldse tänasin Ekspressi lugedes taevast mõnede tarkade naiste olemasolu eest (vt ka Marju Lauristin ja Tiina Jõgeda). Ja Vello Vikerkaare vabaduses kasvanud inimese vabadus tumemeelsest tõsidusest on alati väga värskendav.
Nädala raamat on "Kaks linna", romaan, nagu romaan peab olema.

Eilsed head asjad:
1) ministrite kohtumine jahtlaeval ehk lõunasöök Panges;
2) Joel Sanga luulekogu;
3) Koit Raudsepa saade ja sealt kuuldud Eleanoora Rosenholm.
Edetabeliväline on muidugi ilm.
Täna Eleanoora jälgi ajades leitud Fonal Recordsi jukebox on täis hullu soome muusikat.

Kui tõesti peaks ikka seente ja herneste sõda tulema, siis mina oleksin ilmselt herneste poolel. Nemad pole mind vähemalt esimesena rünnanud, erinevalt mõnest seenest. Ausalt, ma pean päris palju tekiilat ära jooma, et mul hakkaks niisama halb, kui pärast nelja viilu šampinjoni pahaaimamatut manustamist mingi kanasalati sees. Tõsise teadlasena tegin muidugi korduvkatse pisut tingimusi muutes ja tulemused olid samad.
Nüüd aga on meil maja vaenlase tagalaks muutunud. B-san ei ole üldse diskrimineeriv tüüp muidu ka ja seenemetsas andis ta kõigile võimaluse. Lugesime kokku vist üle kahekümne eri liigi. Õnneks on meil kunagi auhinnaks saadud raamat "Nelisada eesti seent" ja ma tõsiselt loodan, et ka pisut tervet mõistust. Eile välja valitud ja termiliselt töödeldud ee... lamba...sihvrist...millestki proovisin ma kahte tükki ja võin öelda klassikalise lause "Tastes like chicken". No eks enam-vähem kõik selline valguline element võibki nii maitsta. Aga ma olen elus, et sellest rääkida! Tervise kohta ei oska öelda, sest seni eeskujulikult esinenud O.. gümnaasiumi cuisine korraldas sedakorda midagi, mis ei lase kogemusega päris rahule jääda. Teisest küljest, isegi kuidagi õdus oli lesida inglise keele klassis vatimadratsil, lugeda krimkat ning kuulata päevavalguslambi surinat ja organismi hääli. Mis minusugusel vanainimesel ikka muud rahuloluks vaja kui head raamatut ja teadmist, et kõht käib läbi vms.

Prokrastineerimisprintsess ja kaltsukakuninganna siinpool.
Otium reficit vires, nagu meil siin öeldakse. (Neile, kellel Tartus giidipraktikat pole olnud: "Puhkus taastab jõu".)
Reedel tegin tõlkimisrekordi, 15 sõna minutis, või mine tea, alpinismiraamatu lõpp läks ka rämekiireks, igatahes järele jätsin siis, kui taipasin, et mul ei tule meelde, mida lipud teevad. Kui tuli meelde, et lehvivad, siis tundus see liiga lihtne. Läksin koju, jäin magama, ärkasin, vaatasin "House'i", tõmbasin (legaalselt) muusikat - väga põnev, kui Mahleri sümfoonias oli osa "Sehr langsam. Misterioso", teatas laadimisprogramm, et "Error, server timeout"; ennäe ootamatuid kriitikuid, isegi masina jaoks oli siis järelikult tempo liiga aeglane -, päästsin termilise töötlemise abil külmutuskapist leitud produkte, aga ei söönud neid, sest uni tuli jälle tagasi.
Laupäeval kõndisin linna, ostsin turult ploome ja putkast Postimehe, kõndisin koju tagasi, tarbisin ostetut sihipäraselt ja üritasin mp3-mängijat ja arvutit sünkroniseerida. Ei ole nii lihtne, nagu selgus. Pülgaga tuli kaasa mingeid imelikke lugusid, mida arvuti ei näita, aga mida ka kolu enda peal ei saa ära kustutada, sest sellepeale jookseb ta kinni. No igatahes on mul nüüd igasuguseid asju, millega kõndides nähtavat taasraamistada. Ma selle Mahleri sümfooniate põhjalikuma kuulamise mõtte peale tulin siis, kui Mezzo näitas Milaano linnavaateid, taustaks see aeglase surma osa, mis Viscontil Aschenbachi hääbumise ajal mängib. Ja jumala eest, näidati umbes trammirööpaid ja kõik omandas uskumatult traagilise värvingu. Mul on praegu kogetud Kopli tänav, featuring Mozarti c-moll missa, ja Kesk tänav Bachi Mattheuse passiooni saatel. Pean edaspidi ainult ettevaatlik olema, sest ma kaldun dirigeerima ja huvitavamaid juppe kaasa vilistama.
Pühapäeval oletasin, et olen sedavõrd kosunud, et suudan koori uudisteosest mingeid osi klaveri peal mängida, et teatav pilt tuleks. No ei ole mul nii palju sõrmi! Kuulake daami kodukalt ise jupikest "Gloriast". Mulle tegelikult täitsa meeldib, eriti see viimase takti lahend(amat)us, aga noodi järgi oskan praegu ainult öelda, et ... bemolle on palju. Mis tuletab mulle meelde, et peaks taastama kunagise väljendi "See ikka bemollib asja täiesti ära" ja võtma kasutusele verbi 'meanderdama'. No kui näiteks ikka mingi tekst ei püsi kuidagi asja juures, mis viib mind oskuslikult järgmise teema juurde, nimelt lugesin eile tundide kaupa briti lehti, sest oli, mida lugeda.
Näiteks Independenti erirubriik raamatute tulevikust. Seal oli ka lugu bestsellerivabriku tootejuhist James Pattersonist, kes on selline Kostabi-laadne figuur. Aga tõsi on, et täheldan ka enda lugemisharjumustes muutusi, ei jaksa lihtsalt kõrge kunstiväärtusega diibipanemisse süveneda. Ühe hooga loen neid raamatuid, mis on plot-driven, kuidas iganes see eesti keeles ka pole. Kõiki teisi loen jupikaupa ja vaheldumisi ja eri kohtades - ühte bussis, teist enne uinumist ja kolmandat kudumise kõrvale (selle tingimus on, et ta peab ise lahti püsima, praegu näiteks "Graafilise disaini käsiraamat", mille irooniline moment on see, et selles on korrektuur tegemata). Samas, Mari Tarandi mälestusteraamatu lugesin küll kohe ostmise päeval läbi, aga sellest ajendatud mõtteid jätkub siiani.
Lehelugemisest kõveraks jäänud, otsustasin kõndida kaubanduskeskusse ja riideid vaadata. Olin sunnitud itsitades Pta poest välja tormama, kui avastasin mantlimudeli "Kenny" (ei olnud oranž, kapuuts oli küll). Teistes poodides süvenes mu kindlameelsus teise ringi peal olevaid riideid eelistada, kas või kümnekordse hinnavahe tõttu.
Ja mu kindlameelsus sai täna tasutud elukohajärgses kaltsukas, kus mind ootas Burberrys'e mantel, krae küljes roheline märgike kuldsete kribalatega, mistõttu ma kujutasin ette, et selle eelmine omanik oli iraani põgenik Londoni äärelinnas, kes ometi leidis, et kusagil kauges külmas ja vaeses Ida-Euroopas on keegi, kes vajab seda veel rohkem kui tema vms. Habent sua fata vestes. (Loodan, et sai õigesti, võitlus valesti kirjutatud võõrsõnade vastu on üks selle nädala teemasid õppetöös.)

Kuulasin üle hulga aja "Rahva omakaitset" ja ma ei saa aru, mis nad niiväga selle suure kuldristi annetamise üle ilguvad. Räpparitel ju ongi üleelusuurune bling väga tähtis olnud, tuletage kas või seda Public Enemy meest meelde.

Sarjad ja menusarjad, sarimõrvarid ja menusarimõrvarid. Eile jätsin "CSI New Yorgi" vaatamise poole osa pealt pooleli, sest nagu igavavõitu oli, ja sellega pole üldse mitte ühtegi sarja, mida ma jälgiks. Muidugi, selle asemel on uus obsessioon, otsin Youtube'ist koomikuid. Eilse ja üleeilse pühendasin Eddie Izzardile, kes ikka on geenius, midagi pole kosta. George Carlin, kelle suhtes mul olid ka mingid lootused, osutus raamatu põhjal parajaks tüütuseks, vaatan, kas ta live'is on parem.
Mis te küsisite, et kas mul tööd pole teha või midagi? No on, aga ilma naljata, ilma naljata ei suudaks ma seda üle elada.

Ei julge enam midagi öelda. Kasutasin ühes kommentaaris paljukannatanud laulupeolaulu kohta ettevaatamatult väljendit "võrdõiguslikkuse voliniku järele karjuv tekst", ja seal ta ongi.
Nomaitea. (Märkus enesele: kirjalik iroonia - ohtlik!)

Eks minus räägib ka natuke selline pantvangimeeleolu, sest pärast nädalavahetuse harjutusmaratoni tundub teos juba nii halb, et hakkab heaks minema. No nagu telefilm "Teisikud" vms. Pühapäevasele koorijuhtide seminari üldisele hüsteeriale lisas muidugi kämbielementi ka inimene, kes kanaliseeris nii ehedalt Robin Williamsit filmis "Linnupuur" - laadis "You do an eclectic celebration of the dance! You do Fosse, Fosse, Fosse! You do Martha Graham, Martha Graham, Martha Graham!" -, et mul jäi suu lahti. Muidugi, masside ees sellise act'iga ei esine, aga klubiõhkkonnas näeksin ootamatul koomikul küll potentsiaali, miks mitte. "Mehi ja naisi" juhatama valitud dirigent võttis aga üles sihukesed pöörded, et pidin pärast ikka kõik hambad üle lugema - kujutage ise ette saksa aktsendiga tulistamist "zee, khell thaldrikk eez on thühii, vvvõidund lips on vvviltu eez". Selle tempoga ei kuule laulukaare ees keegi täpselt, millest jutt käib. Saalis istunud helilooja nägu rõõmu just ei väljendanud. Sellepärast otsustasingi, et näh, kahju ju. Tahtsivad parimat, aga.

Aga no siiski see lüürika, jah. Teos sünnib lugeja/kuulaja peas ja eks kõike saab alati oma rikutuse tasemelt tõlgendada. Kui riigimasina motoristideks pidada näiteks ministeeriumide töötajaid, siis seal vabalt võiks ju ka välja lugeda, et ei tohi palku külmutada, muidu on taldrik tühi. Või siis õpitud abituse ja keskkonnahoiu teema, et sokke ei osata enam parandada ja ostetakse mõttetult palju uusi, või see, et võiks rohkem metroseksuaale olla, kelle lips oleks alati otse.

Esimest korda pika pedagoogitee jooksul kohtasin täna inimest, kellel olid toon-toonis küüned ja pastakas (selles mõttes, et mis värvi tekst kirjutades jäi). Roosa. Mu silmad valutavad. Loodan, et temast saab õiguskantsler kunagi.
Läksin selle peale kino vaatama, ühtlasi ka filmi siis juba. Ei, päris naljakas oli. Järgmisena on plaanis Zohan.

Laulupeoliste seas kultusteoseks kujuneva "Meeste ja naiste" harjutamise käigus tuli mul mõte, kuidas poole laulu pealt võiks lavale tulla Aretha Franklin ja selle painava naljatlemise lõpetaks täiest torust tulev "R-E-S-P-E-C-T, find out what it means to me". Paraku see vist lõpetaks kogu laulupeo, võib-olla koguni laulupeotraditsiooni kui niisuguse.

"It's my party, and I cry if I want to," nentis Hitler pärast Nürnbergi parteipäeva, kui julgemad kaasvõitlejad talle kerget hüsteerilisust ette heitsid.

Täna võistlevad päeva sõna tiitli nimel kaks kandidaati.
1. Deideophonisation - ideofoonist (helijäljenduslikust sõnast, kui ma õigesti aru saan) sufiksi abil tuletamine.
2. Eelmise protseduuri abil saadud sõna, mis tähendab suulu ja vist ka koosa keeles mootorratast - isithuthuthu. Isi- on siis prefiks ja thuthuthu teeb mootor, vähemalt sealkandis.
(Leebelt üldsõnalise pealkirja "Terminology and Language Planning" tõttu instituuti tellitud raamat käsitleb põhiliselt Aafrika kirjakeelte probleeme, nagu selgus. Aga väga tore - kus neist muidu ikka midagi kuuleks.)

Kes kasutab enne lõunat sissekandes sõnu "psühhoanalüüs", "diskursus" ja "paradigma", selle ees seisab ülikooli puhvetis järjekorras Hasso Krull.

Ei, Jungi lähenemine psühhoanalüüsile on ikka üsna veenev (ma loen ikka seda arhetüüpide raamatut), pole ime, et teda viimasel ajal eesti keelde nii palju tõlgitud on. Sellegipoolest kardan, et üldrahvalikuks paradigmaks see niipea ei kujune ja dialoogid "Noh, kuda siis individuatsiooniprotsess läheb? - Mis ta raisk läheb, anima ei anna kätte ennast kuidagi" ei hakka diskursust ilmestama.
Nii. Tarkuse päeva puhul tark(a) pandud, liigume päevakajalise juurde.
Eks ju jälle aktus, jah? Ütleme nii, et ühtki kõnelejat õhtu juhiks ei palkaks. Küll aga saaks elavdada armastatuimate õppejõudude autasustamist, kui aumärgi asemel hakkaks neid kaunistama nägus tätoveering. Kuigi, keegi sai tunnustuse osaliseks juba kolmandat korda...