Eks ma peaksin ikka päises teksti ära vahetama ausama sõnumi "Saabus pime keskiga" vastu. Valasin täna toidu sisse sojakastme asemel palsamiäädikat, ühed pruunid lögad ju mõlemad. Tikka masala'ga ei anna teine paraku eriti head tulemust. Ära sõin ikka, vaese aja laps, nagu ma olen.
Palju koledam on see, et aeglasemaks jään, ja ikka tuntavalt kohe. Üliõpilaste nimed lihtsalt ei jää meelde, hullem veel, näod ka mitte. Ega see ei aita, et esimese nädala lõpuks oli mul tunne, et kloonide rünnak on alanud - kõik olid siledate juustega standardiludused, poisid kaasa arvatud. Kui teisel nädalal nägin lõpuks kedagi ninarõnga ja looduses mitteesineva juuksevärviga (st värv muidugi esineb, aga mitte loomulikus karvastikus), ohkasin vist täitsa kuuldavalt kergendusest.
Ja inspiratsioon ei tule, mida eurotõlkijatele rääkida. Lugesin pool reedet europarlamendi küsimusi ja vastuseid, nt kas võetakse lõpuks midagi ette Hiina küüslaugu ekspordi piiramiseks või mitte, aga kuidagi ei löönud kõik otsata valgeks, et vot just, siin on teie pääsemine - rohkem öeldisi vms.
Nii et ikaldus.
Roxanna "Suur Septim" Panufniku teosest hakkab aga tasapisi pilt tekkima, ja täitsa liigutav selline. Äkki oleks pidanud ikka halvaks lauljaks hakkama, mitte keskpäraseks õpetajaks.