Kui tõesti peaks ikka seente ja herneste sõda tulema, siis mina oleksin ilmselt herneste poolel. Nemad pole mind vähemalt esimesena rünnanud, erinevalt mõnest seenest. Ausalt, ma pean päris palju tekiilat ära jooma, et mul hakkaks niisama halb, kui pärast nelja viilu šampinjoni pahaaimamatut manustamist mingi kanasalati sees. Tõsise teadlasena tegin muidugi korduvkatse pisut tingimusi muutes ja tulemused olid samad.
Nüüd aga on meil maja vaenlase tagalaks muutunud. B-san ei ole üldse diskrimineeriv tüüp muidu ka ja seenemetsas andis ta kõigile võimaluse. Lugesime kokku vist üle kahekümne eri liigi. Õnneks on meil kunagi auhinnaks saadud raamat "Nelisada eesti seent" ja ma tõsiselt loodan, et ka pisut tervet mõistust. Eile välja valitud ja termiliselt töödeldud ee... lamba...sihvrist...millestki proovisin ma kahte tükki ja võin öelda klassikalise lause "Tastes like chicken". No eks enam-vähem kõik selline valguline element võibki nii maitsta. Aga ma olen elus, et sellest rääkida! Tervise kohta ei oska öelda, sest seni eeskujulikult esinenud O.. gümnaasiumi cuisine korraldas sedakorda midagi, mis ei lase kogemusega päris rahule jääda. Teisest küljest, isegi kuidagi õdus oli lesida inglise keele klassis vatimadratsil, lugeda krimkat ning kuulata päevavalguslambi surinat ja organismi hääli. Mis minusugusel vanainimesel ikka muud rahuloluks vaja kui head raamatut ja teadmist, et kõht käib läbi vms.