"It's my party, and I cry if I want to," nentis Hitler pärast Nürnbergi parteipäeva, kui julgemad kaasvõitlejad talle kerget hüsteerilisust ette heitsid.
Wednesday, September 03, 2008
Previous Posts
- Täna võistlevad päeva sõna tiitli nimel kaks kandi...
- Kes kasutab enne lõunat sissekandes sõnu "psühhoan...
- Ei, Jungi lähenemine psühhoanalüüsile on ikka üsna...
- Ühest küljest on hea, et ma oskasin juuksuriga tän...
- Enamasti ma olen valesti tõlgitud asjadest toimeta...
- Ma ei saa 1988. aastast kirjutada, ilma et selguks...
- Kes mind kunagi tahab nutma ajada, siis siin väike...
- Mina ei tea, alati, kui ma näen kusagil kirja "Pas...
- Oh island küll, kui mina mõtlen kevadel, et võtaks...
- Eve Kivi: iluoperatsioone pole ma teinud Ja jumal ...
Subscribe to
Posts [Atom]
2 Comments:
http://executor32.deviantart.com/art/Communist-Party-60446774
kommunistid võtsid märksa vabamalt, aga selle eest põhjani.
Propaganda ajaloo huviline võib tähele panna, et viimane parteipäev – mis oli umbes nagu NLKP kongress ja Artek üheskoos – toimus 1938 (1939. a oma – teemaks rahu – jäi Poola sõjakäigu tõttu ära), samas kui Hitlerit hakati vaimselt ebastabiilsena (vaiba närimine jne) kujutama vastaspoole visuaalpropagandas alles umbes 1942. aastal, kui oli selge, et Saksamaal enam pikka pidu ei ole (eriti pärast Stalingradi). Enne seda see, kes sõja võidab, selge ei olnud ja vastaspoole üle irvitamine ei pruukinud olla sõjaõnne pöördudes tervislik.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home