Ma ei saa 1988. aastast kirjutada, ilma et selguks, kui vana inimene ma tegelikult olen. Aga noh, olengi.
Maikuus 1988 käisin ma Gruusias. Vt ka Lupetta mälestusi, see oli sama reis. Lisaksin aga mälestusväärsete kohalike hulka meie bussijuhi, kes oli karm härg. Sealsamas Uplistsikhes oli meile kreeka pähklipuu alla kaetud lookas laud, mille taga siis bussijuht koos kohaliku GAI ülemaga veini jõi. Pärast sõitsime jälle ilusti tagasi temaga. Kui pidime lennuki peale tulema hakkama, oli kell vähe ja mees natuke närviline. Sellepärast sõitis ta kindluse mõttes nii, et rattad olid kahel pool telgjoont. Kunagine pankur, praegune harrastuslendur ja semiootikadoktorant Jens H avas silmad, tunnistas sündivat ja nentis: "Selle mehe eest läheb puu ka ära. Ega puu loll ole."
Nüüd siis tsitaadi aeg. "It was the best of times, it was the worst of times." (Dickens).
August 1988 möödus mul pioneerilaagris Energeetik kasvatajana. See on minu Vietnam, selles mõttes, et pärast kannatasin pikalt posttraumaatilise stressi sündroomi all. Kõigepealt see, et sõbrannadest, kellega pidin sinna koos minema, leidis üks, et ülikool teda ikka niiväga ei huvita, ja eriti ei huvita teda pioneerid. Teine läks teise sõbrannaga EÕMi rühma komissariks. Nii leidsin ma end üksi Vääna-Jõesuust, rühmas lapsed vanuses 6-8, üle poolte üksnes venekeelsed, enamasti lihtsalt jalust ära saadetud üksikud ja kurvad tüübid, mõni neist nuttis end igal õhtul magama. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nendega peale hakata. Praegu ma vähemalt üritaks, aga siis ma olin noor, loll ja solvunud. Ilmad olid jäledad, piiritsooni tõttu ei tohtinud ümbruskonnas niisama ringi käia, vanempioneerijuht vihkas mind esimesest pilgust ega teinud laagrielu elavdamiseks suurt midagi, sest oli ju viimane vahetus ja üldse oli tal plaanis Saksa DV-sse kolida. Aeg-ajalt tabavad mind ikka veel flashback'id, näiteks sellest, kuidas kahtlase vaikuse hetkel avastan, et poisid on maja taga ja pilluvad tigusid vastu seina, et näha, kas nad jäävad kinni. Või lastevanemate päev, kus pohmalõhnalise saali laval, suht umbkeelse publiku ees, seisab vanema rühma tüdrukute ansambel, kes laulab "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään". Siis tuli jalgpallimeeskond sõpruskohtumiselt Romashkini-nimelises laagris tagasi düsenteeriaga ja üksikud kurvad lapsed minu rühmas olid nüüd üksikud, kurvad ja haiged lapsed. Kui ütlesin vanempioneerijuhile, et palun helistame vanematele, las tulevad järele, sain sõimata, et tahan laagri mainet rikkuda, küll üle läheb. Ei läinud ja Harju sanepidjaam lendas peale, laager pandi kaks päeva enne ametlikku lõppu kinni. Enne veel otsustasid vanema rühma lapsed, et perse, põnevust on vähe olnud, lähme hüppesse. Vanempioneerijuhi säravad silmad ei jätnud mingit kahtlust, kui väga ta olukorda nautis, kui teatas, et nii, minge otsige nad nüüd üles, mis sest, et pole teie rühma omad ja on öö ja piirkond tundmatu. Asusime abikasvatajaga teele ja ise ka ei usu, kui praegu kirjutan, aga hääletasime sõjaväepatrulli auto peale. Ja sõitsime nendega tundide kaupa lihtsalt ringi, minu arust jõudsime vahepeal Õismäele välja. Okupandid meile midagi kurja ei teinud, kuigi üritasid, aga said jutust aru, et ne nado. Lapsi me mõistagi ei leidnud, nad tulid ise tagasi. Pärast laagrit jäin nii rämedasse angiini, nagu elus pole olnud. Praktika hinde pärast jäin ilma kõrgendatud stipendiumist.
Aga.
Oli ju 1988, lootuste aeg. Ja Tommi, üks mu rühma väheseid lõbusaid lapsi, kirjutas vihikusse luuletusi. Põhimõtteliselt remikse, aga no ikkagi. Näiteks sellise:

tere perestroika demokraatia
tema on igal pool
narvas ja kohtla-järvel ka.

Ja näe, nii ongi!